PHUKEST.COM

Avarii

2011-06-28T04:22:00.000-07:00

On möödunud peaaegu poolteist aastat sellest, kui siia blogisse midagi toksisin aga täna nähtu, kogetu ja läbielatu äratas minus taas hetkeks kirjaniku pisiku, mis tahab ennast must-valgelt välja elada.

Päev alagas nagu tavaliselt ikka viimastel kuudel suht samas rütmis, hommikul üles, natukene töötamist ja peale lõunal trenni. Olin just trenni lõpetanud ja suundumas kodu poole. Olin ületanud just koduse Chalongi ringi ja liikusin Rawai suunas esimeses reas, minu kõraval teises reas spurtisid oma rolleritega kaks kohalikku meesterahvast. Kuna mõnus trenniväsimus oli sees ja kuhugi kiiret ei olnud, siis liikusin suhteliselt rahulikus tempos. Minu kõrval liikujatel oli nähtavasti kiirem ja nii nad liikusid minust vähe kiiremini ja jõudsid minust umbes 10m ettepoole. Siis aga toimus midagi, mis mind täna siia blogisse neid sõnu trükkima pani. Äkkitselt tekkis meile tee peale ette üks auto, mis otsustas üle kahe rea tagasipööret tegema hakata. Kuna liikusin nagu juba öeldud esimeses reas ja mitte väga kiirelt, siis ei olnud mul sellest autost vasakult möödumisega väga suuri probleeme aga nii hästi ei läinud minu kõrval liikunud kahe teise rollerijuhiga. Ma küll lootsin, et kohalikud rollerigurud tulevad manööverdamisega kuidagi moodi toime, kuid ma eksisin. Otse minu silme all põrutasid mõlemad rollerid autole külje pealt sisse, üks vastu tagumist ust, teine vastu juhi ust. Tagumisse uksesse sissepõrutaja oli aga õnneks Chakie Chan'i, Yet Li ning Van Damme ristsugutis, sest ta oskas nii osavalt selle paugu endale vastu võtta, kukkuda ja rulluda, et tal ei olnud ühtegi kriimustust, millestki tõsisemast rääkimata. See sell sobiks vabalt Hollywoodi filmidesse action-stseenidesse kobakäppasid asendama. Aga kahjuks nii hästi ei läinud selle kodanikuga, kes põrutas juhi ukse vastu. Kuigi sellest hetkest on nüüd juba üle paari tunni möödas, rullub see situatsioon ikka veel mu silme ees lahti nii detailselt nagu supervärava kordus mõnelt jalka-MMlt. Oli kuulda pidurite kriginat, kummide vilinat, aknaklaaside purunemist ja metalli ning plastiku murdumise helisid. Oli näha, kuidas rollerijuht pea ees (õnneks kiiver peas) põrutas läbi juhi poolse ukse küljeklaasi peaaegu poolenisti korraks autosse, et siis sama kiirelt sealt tagasi põrgates maanduda sõidutee asfaltkattelisel pinnal jäädes sinna tõmmeldes ja vappudes lebama.

Mina olin oma rolleri ka peatanud ja jälgisin toimuvat oma ihuliikmete värina saatel, mida põhjustas äsjanähtu. See, mis toimus, oli minule väga suureks üllatuseks. Polnud mingit paanikat, kohe olid kohal mõned kohalikud, kes tegid telefonikõnesid, üks seljakotireisijast farang andis esmast abi ja 2 minutiga olid kohal ka kaks politseinikku, kes hakkasid liiklust sujuvalt ümber suunama. Mõni hetk hiljem tekkis eikusagilt sündmuskohale ka juba natukene profesionaalsem farang, kes kummikindaid kätte tõmmates ja vajalikke juhiseid jagades meditsiinilist abi andis. 5-6 minutiga oli kohal ka kiirabi, kes kannatanu kehaosasid kindlat fikseerides teda kanderaamile asetama asusid ja hetke pärast liikuski kodanik juba hoopis risti vastupidises suunas sellele, kuhu ta veel 15 minutit tagasi minna tahtis. Ainult sinised plätud lömastatud rolleri kõrval jäid kurvalt peremeest taga igatsema.

Kõik toimus väga väga kiirelt ja sujuvalt, nagu oleks tegemist mingi kiirabi, päästeameti ja politsei ühisõppusega, kus nurga taga on kõik selleks sündmuseks juba ette valmistatud ja oodatakse ainult oma hetke, millal kohale tormata, mitte tegelikkuses asetleidva juhtumiga. Eks selliseid juhtumeid leiab siin aset muidugi ka väga tihti. Ütleb statistikagi, et Tais saab igas tunnis surma liiklusõnnetuse tõttu kaks inimest, üks Bangkokis ja üks mõnes muus Tai piirkonnas. Seega sellelaadne õnnetuste likvideerimise kogemus on neil selle kurva statistika alusel loomulikult olemas.

Kollase ajakirjanduse asjapulgad küsiksid loomulikult nüüd kohe, et kus siis on pildimaterjal sellest sündmusest, et esilehel eksponeerida valu, verd jne. Mul oli võimalus seda hetke jäädvustada, aga minu käsi ei tõusnud sellest pilte tegema, kuna sellised asjad ei ole minu arvates jäädvustamiseks. Õnneks ei olnud ka seal ühtegi teist paparatsost perverti, kes oma 15-minutilise kuuluse nimel oleks kurbi kaadreid jäädvustanud. Seetõttu lisasingi selle postituse juurde paar vastupidi väga kaunist pilti, et meeleolu väga nukker ei oleks ja lootma jäädes, et homme-ülehomme ei peaks kohalikest uudistest lugema järjekordsest tragiilisest avariist, kus keegi oma elu kaotas...

Kindlasti ei taha ma selle jutuga kelleltki rolleriga sõitmise isu ära võtta siin Tais, sest siinne kliima on ju selleks ideaalne, kus terve aasta läbi on soe ja see liikumisvahend annab just sellise mõnusa vabaduse, et liikuda punktist A punkti B soodsalt ja ummikuid vältides. Tuleb lihtsalt olla väga ettevaatlik, kanda kiivrit ja mitte kihutada.

Ohtut liiklemist kõigile ükskõik kus ja ükskõik millega liigeldes!!!

Pattayal vanemate juures

2010-01-19T03:47:00.000-08:00

Paljud on minu käest küsinud, et kuhu tasuks minna, et kas Pattayale või Phuktile. Kuna ma ei olnud varem Pattayal käinud ja ainult teiste inimeste arvamusi kuulnud, mille alusel siis neile soovitusi jagasin, siis nüüd oli hea võimalus see koht ise üle vaadata, kuna vanemad kasutasid soodsat võimalust ning haarasid kinni Pattaya puhukusereisist. Mina eeskujuliku pojana pidin neid siin samas nurda taga ikka ju vaatamas käima, kuidas siis muidu. Eestisse külla minna on ikka tunduvalt keerulisem ja kallim.

Phuketilt lendasin lennukiga Bangkoki lennujaama ning sealt sai mugavalt kohe esimese korruse mingist putkast soetada 124 bahtise bussipilte otse Pattayale. Seega ülimugav võimalus, et ei pea lennujaamast kuhugi linna mingeid transpordi võimalusi otsima minema, et Pattayale jõuda. Buss tegi kom peatust Pattayal - põhja, kesk ja lõuna osas. Vanemate hotell oli esimese bussipeatuse kohale suht lähedal ning sealtoli rolleritaksoga ainult mingi 5 minutit sõita, kuid tädi, kes rollerit juhtis kahjuks ei osanud õiget teed valida ja seetõttu kujunes sõiduks 15 minutit. Aga varsti olingi hotellis ning peaaegu üle poole aasta jälle vanemaid näha oli suur rõõm. Kuna hotell asus kohe mere ääres, siis nägin ära ka Pattaya ranna ning see ei olnud kahjuks üldse nii ilus, kui Phuketi läänekalda kaunid rannad, rohkem meenutas see idakallast, kust enamasti paadid väljuvad. Vanemadki kurtsid, et keegi meres ujumas ei käi ja nmad ka ei kippunud, kõik kasutasid enda jahutamiseks ainult hotelli basseini, kuna merevesi ei ahvatlenud.

Aga peale väikseid tavapäraseid taasühinemise tseremooniaid otsustasime minna päris Pattaya keskusesse ka, kuna hotell ise asus mingi 15 minuti autosõidu kaugusel, et üle vaadata see kurikuulus Patongi suurem ja tugevam vend. Eks ta paljuski meenutaski Patongi mulle, lihtsalt kõik oli suurem, Central Festivali kaubanduskeskus oli suurem, Pattaya ise oli suurem, walking street oli pikem, rand oli pikem, aga kahjuks mustem ka, venelasi oli väga palju rohkem. Üldse torkaski silma, et paljud sildid olidki vene keelsed ning järjest üks teise kõrval olid vene restoranid, baarid jne. Kohe oli näha, kes Pattayal vist põhikilent on. Sellest on muidugi kahju aga mis teha, eks Eesti suure naabri kalleid alamaid jagub üle maailma igale poole ikka rohkem ja rohkem. Ainuke asi, mis mulle meeldis, oli see, et Pattaya nn. Bangla Road oli mere ääres paralleelselt sellega ning enamustes baarides ja restoranides olid istumiskohad mere peal vaatega Pattayale ja merele. Seda Phuketil näha ei ole.

Hinnaklass tundus muidugi Phuketiga võrreldes olema odavam, mis kindlasti paljusid Sinna meelitab. Eks reisid ise ka sinna odavamad ja seetõttu mu vanemadki seekord sinna otsustasid minna. Isegi vaatasin netist, et hotellide hinnad on seal ikka küll odavamad kui Phuketil aga nüüd seal ära käinuna, sain ka aru miks. Leidsime ka Pattayal ühe vahva koha, kus oli "Happy Hour" ning nagu idaeuroopa turistile kohane, kasutasime selle võimaluse kohe meelsasti ära ning lubasime kõik endale kolm üllatavalt head kokteili:)

Kokkuvõttes võib öelda, et korra oli tore seal ära käia aga mina isiklikult ei viitsi küll sinna enam rohkem tagasi minna - Phuket kui kodukoht, on mulle ikka mitu mitu korda armsam.

Pühapäevane Brunch

2010-01-10T01:31:00.000-08:00

Üks pühapäeva tuli isu minna kuhugi hommikut sööma. Olles Patongil juba mitu tiiru peale teinud ja mitte seda õiget kohta leidnud, tekkis mõte minna Kamala poole, et äkki leiaks midagi uut ja huvitavat. Peale 15 minutilist sõitu leiduski Kamala mereäärsel lõigul ehk nn. Millioner's Mile'l selline uus resort nagu Cape Sienna ja seal asub selline põnev söögikoht Blum Fine Dining, ning iga pühapäev kell 12 kuni 15 vahel on seal Sunday Brunch, kus võimalik valida kõiksuguste hõrgutavate suupistete ja toitude vahel alates sushist ja sashimist ning lõpetades austrite, foie gras ning lobsteritega . Lisaks saab veel valida kolme põhiroa vahel ning valikus ka supp ja erinevad magustoidud. Istuda saab nii sees, kus mõnusalt jahe õhk tänu konditsioneerile või siis väljas terrassil aga parimadkohad on mõlemal pool restorani külje peal, kus lauad on veega mbritsetud varjualustes. Lihtsalt brunch maksab 1200 bahti, koos poole pudeli veiniga 1500 bahti inimene. Maitseelamus on garanteeritud ning ka koht ise on vaatamistväärt. Resotran asub kõrgel mäeotsas ning sealt avaneb fantastiline vaade merele. Kindlasti tasub õhtuti külastada ka kokteilide nautimiseks Vanilla Sky Bar & Lounge'i. Seega on Phuketil jälle üks põnev ja uus koht olemas toidugurmaanidele, kes hindavad kvaliteeti ja maitseelamust ning kaunist keskkonda enda ümber.

Muusika nauding

2009-12-12T23:02:00.000-08:00

Juba pikemat aega olen käinud korra nädalas Phuket Townis ühes väikeses hubases baaris jazzi kuulamas. Nimelt on iga kolmapäeva õhtul seal selline jazziüritus, kus üks umbes 65 aastane inglise vanahärra käib lihtsalt ennast välja elamas ja oma lõbuks laulmas. Üldjuhul on seal ainult tema mõned tuttavad ja baari enda töötajad, seega kokku võibolla 7-8 inimest teda kuulamas aga see tekitabki sellise väga eheda ja mõnusa feelingu.

Samuti saavad inimesed, kes oskavad mõnda pilli mängida, seal kätt harjutada ja koos kohalike pillimeestega musitseerida. Tihti on liskas sellele vanahärrale ka nii nimetatud külalisesinejaid ehk samuti omalõbuks lauljaid, kes tulevad sinna ja esitavad erinevaid lugusid. Ja peab ütlema, et siiamaani on kõik olnud suurepäraste häältega uskumatult head lauljad. Lihtsalt super on neid kuulata. Seetõttu ongi see minu jaoks ja nii mõnegi teisegi jaoks suhteliselt kohustuslikuks saanud, et iga kolmapäeva õhtul on Phuket Towni Music Matter nimelisse baari minek, kus lisaks heale muusikale on ka väga head kokteilid, mida kõrvapaitavate helide taustal nautida.
Võrreldes Patongiga, kus kõik on puhtalt raha peal väljas, siis see on väga heaks kontrastiks, kuna tegemist ei ole üldse kommertsiga, vaid puhtalt eheda naudinguga, kus inimesed teevad seda, mis neile meeldib ja see teebki selle koha ja selle vanahärra minu jaoks eriliseks.

Visa-Run

2009-11-18T09:35:00.000-08:00

Aeg on uskumatult kiirelt möödunud ning üleeile oligi aeg jälle minna visa-run'le. Kuna Phuketile on jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg, siis tänu sellele on ka lennupiletid lähiriikidesse muutunud päris kirveks, seetõttu otsustasin seekord teha passi templi löömise reisi väikebussiga Tai naaberriiki Myanmari (Burmasse). Selleks broneerisin kohalikust firmast vastava reisi, mis hakkas minu jaoks 5.45 hommikul ja seega jäi magamiseks suhteliselt vähe aega, eriti veel seetõttu, et mul und ei olnud. Sain magada umbes tunnikese enne reisile minekut. Buss oli õigeaegselt platsis ja sõit võis alata, õnneks rahvast väga palju peale ei tulnud ning tagareas oli võimalik mõnusalt und lasta kogu selle 3-4 tunnise tee Ranongi. Unesegasena seal ärgates juhatati meid kuhugi kohalikku hotelli söögisaali, mis meenutas natsa nõukaaegset sööklat. Õnneks oli söök, mis mulle toodi (reisi alguses sai muuseas menüüst valida, mida kohapeal süüa tahad) täitsa OK, seega kõhu sain mõnusasti täis.

Edasi läks asi juba natsa julmemaks. Meid juhtatati kohalikku sadamasse, kus mingi libekeelne kohalik suunas kõiki kohaliku Tai piirpunkti järjekorda. Peale seda võttis ta meie passid ära ning minul isiklikult oli küll päris kõhe tunne, kuna ümruskond oli kõike muud kui turvaline seal. Aga vana ise kiitis takka, et sa oled vist esimest korda ja ei tea, kuidas asjad käivad, seega ära pabista. No eks ma siis nii ka käitusin ja püüdsin mitte pabistada. Edasi lükati meid pikasabalisse paati, kuhu tuli ronida üle 4-5 teise pikasabalise, nii et mõnigi meie seltskonnast tasakaalu kaotas, õnneks jõudsime kõik õnnelikult pardale. Paadiga sõitsime umbes 30 meetrit, et jõuda mingisuguse laeva peale, mis viis meid Myanmari. Laevareis ise kestis umbes pool tundi aga juba kaugelt paistis see Myanmar mitte kõige toredam koht. Kohale jõudes, oli sadams vastas mingi 6-7 kohalikku "ärimeest", kes pakkusid kõikvõimalikku poolillegaalset kraami, mida saab sealt võileiva hinnaga, et osta aga ära ning vii Taisse. Otsustasin seekord selle võimaluse kasutamata jätta, kuna sealses vanglas ei ole kindlasti väga mõnus olla, sest isegi kohalik piirikontrolliamet asus sellises peldikus, kust tahtsin kiiresti ära saada. Kahjuks pidin seal veetma umbes pool tundi, sest kohalik bürokraatia võttis nii kaua aega, et vajalikud templid passi saaksid. Olles passi kätte saanud, jäädvustasin selle urka ka oma pildimasinasse, peale mida tormasid minu poole umbes 5 kohalikku "korrakaitsjat", kes väitsid, et seda hoonet pildistada ei tohi, seega lubasin neile selle pildi kustutada ja tormasin tuvalisuse eesmärgil laevale tagasi. Pildi suutsin õnneks säilitada.

Peale seda oli jälle pool tundi merel loksumist ning siis jälle kohaliku putka luugi taha, et saada vajalikud templid riigis viibimiseks. Peale seda hakkaski tagasitee Phuketisse, mis tundus ikka päris pikk, hoolimata sellest, et bussijuht pani peale mingi Hollywoodi viimasehetke kunstiteose. Lisaks tundus bussijuhi soontes voolavat Markko Märtini või Michael Schumacheri veri, kuna vihmasel tagasiteel arendas buss kiirust 120-130 km tunnis ning pimedates kurvides ei olnud probleemi teistest sõidukitest möödumisel. Õnneks oli minule abiks jälle tagumine pink, kus sai mugavalt pikali heita ja silmad sulgeda, et seda õudust mitte näha. Igatahes olime me õhtul 18.30 paiku õnnelikult Chalongis tagasi ja mul on jälle kindlustatud Tai Kuningriigis viibimine kuni veebruari keskpaigani.

Nii et sellised seiklused siis see nädal...

Sukeldumine ja haiglatrip

2009-11-11T01:23:00.001-08:00

Eile käisid siis kaks eestlast proovisukeldumisel ning kuna tegemist oli puhtalt eestlastest koosneva privaatse seltskonnaga, siis otsustasin ka ise kaasa minna, et see asi üle vaadata. Läksime siis seitsme liikmelise seltskonnaga juba hommikul vara Chalongi sadamast mõnusa laevaga Racha Yai Islandi poole, kus siis kaks julget proovisid sukeldumist. Esimene sukeldumine toimus Batoki lahe ranna läheduses. Alguses andis instruktor mõningad juhised ning peagi oldigi vees. Esimesel sukeldumisel olid härrased vee all 54 minutit, mis väga hea tulemus, kuna üldjuhul on esmakordsel sukeldumisel vee all olemise pikkus 20-30 minutit, kuid kui hingamisega on kõik korras ja paanitsemist ei ole, siis saab ka kauem olla, seega seekord õnnestus kõik väga hästi. Seal läheduses asuvad ka veealune tempel ning suured elevandid, mida juba kogenud sukeldujad saavad vaatamas käia, sest nad asuvad proovisukeldumiseks liiga sügaval. Üle 11 meetri ei ole esimestel kordadel lubatud sukelduda. Seniks kuni osad meist vee all tutvusid Racha saarega, otsustasin mina aega parajaks teha saart lähemalt maa pealt vaadates. Ujusin snorgeldades siis kaldale ja tegin väikese jalutuskäigu seal. Saar on parajalt mõnusa suurusega ning õnneks seal väga suurt tegevust ei toimu. On vaid kaks majutusasutust: üks selline lihtsam Raya Resort ning teine väga luksuslik ja üks maailma parimaid rannaresorte The Racha.
Tahtsin minagi siis selle uhke majutusasutuse üle vaadata, kuid nagu teada, on Phuketile jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg ning seetõttu kõik ilusamad ja parimad kohad välja müüdud. Nii oli ka kahjuks The Rachaga, seetõttu jäi mul see seestpoolt nägemata, kuid väljast oli ta igati kaunis ja hubane, kus on mõnus rahus ja vaikuses oma puhkust veeta. Peagi aga suundusin oma vesisel teekonnal laevale tagasi, et minna juba saare teisele küljele Kon Kare lahe ranna lähedale, et seltsimehed saaksid teha oma teise sukeldumise. Ülejäänud said see aeg päikest võtta ning sooritada vettehüppeid laeva ülemistelt tekkidelt. Teine sukeldumine kestis neil 58 minutit ja selle ajaga nähti nii mõndagi huvitavat, mida veealune elu pakkuda võib. Peale seda juba alustasimegi teekonda tagasi Chalongi sadama poole, kõigil suur rahulolu silmis ja südames korda läinud merereisist. Kahele julgele sukeldujale avaldas see reis nii suurt vaimustust, et üks neist soovis analoogset trippi korrata ja teine tahtis kohe OWD kursuse läbi teha. Seega läks see üritus igati täkkesse ning usun, et selliseid toredaid reise tuleb peagi veel.

Õhtul aga sai ära proovitud ka Phuketi erakorralise meditsiini kvaliteet, kuna kahjuks haigestus üke meie tuttav nii raskelt, et tuli kutsuda Phuket International Hospitali kiirabi kohale. Olukorda osutus aga tõsisemaks, kui me arvasime ja seeõttu tuli kella ühe paiku öösel ette võtta reis haiglasse, kus siis mõningate uuringute järel otsustati meie tuttav jätta kogu ööks haiglasse. Palat, mis talle anti oli parem, kui paljude hotellide numbritoad. Esiteks oli ta üksinda toas ning tuba oli keskmisest parema hotellitoa vääriline LCD teleri, suure külmkapi, diivani, toolide ning suure rõduga, kus samuti laud ja toolid - kõik arvatavasti selleks, et patsient ennast võimalikult mõnusalt tunneks. See ilmselt ka mõjus, sest täna hommikul oli patsiendi tervis juba tunduvalt parem ning ka Eesti ravikindlustus toimis suhteliselt hästi ning ise ei pidanud haiglasse üldse raha jätma, selle korraldab juba kindlustus kõik kenasti ära.

Seega lõpp hea, kõik hea :)

Vegetarian Festival

2009-10-24T06:08:00.000-07:00

Täna siis sai käidud Eesti kogukonna esindajatega hommikul vara juba Phuket Townis,et ära näha see kurikuulus rongkäik, kus transiseisundis inimesed on oma põskedest ja keeltest igasuguseid erinevaid esemeid läbi torganud ja jalutavad nendega mööda linna. Oma emotsioonidest ma juba kirjutasin www.phukest.com lehel, aga mõne sõnaga mainiks selle ürituse ajaloost.

Nimelt Phuket Vegetarian Fetival sai alguse 1825. aastal, kui saare keskuseks sai Kathu piirkonnas olev Get-hoe asula, kus oli palju tinakaevandusi ja immigrantidest Hiina kaevureid. Kathu oli sellel ajal suhteliselt asustamata dzungel, kus vohasid erinevad viirused ja haigused. Sellel ajal tuli sinnakanti Hiina muusikute grupp, et kaasmaalastest kaevuritele meelelahutust pakkuda. Õnnetul kombel nakatus kogu trupp tundmatusse viirusesse ning nad alustasid taimetoidu dieeti, kahe Hiina jumala - Kiew Ong Tai Teh ja Yok Ong Sone Teh auks. Peale seda nende haigusnähud kadusid. See äratus suurt huvi Kathu kohalike elanike seas, kes tahtsid teada, kuidas nad oma haigusest jagu said. Selgus, et rituaalne taimetoidudieet koos religioossete tseremooniatega oli selleks ravimiks ning inimesed hakkasid sellese tõsiselt uskuma. Niimoodi see festival alguse saigi hakates pihta Hiina kalendri järgi üheksanda kuu esimesel õhtul ning lõppedes üheksanda päeva õhtul ning eesmärgiks oli tuua õnne nii üksikisikutele kui ka temaga koosolevale kogukonnale.

Mõniaeg hiljem läks üks festivali osaleja Hiinasse, et tuua sealt jumalikke pühakirju, mida kasutati pühalikel tseremooniatel. Üheksanda kuu seitsmendal õhtul saabus ta tagasi Phuketile ning kui inimesed sellest kuulsid, siis läksid nad rongkäigus talle ja tema pühale saadetisele vastu, nii saigi algust selle festivali tuntud rongkäik.

Üks päev enne festivali algust pärastlõunal püstitati igas Phuketi Hiina templis pühamast, et kutsuda jumalad festivalist osavõtma. Keskööl riputati masti otsa üheks laternat, mis tähistasid festivali algust. Kaks kõige olulisemat jumalat – Yok Ong Hong Tae ja Kiew Ong Tai Tae – kutsuti samuti keskööl, et nad juhataksid pühalikke tseremooniaid festivali ajal.

Festivali ajal on mitmeid erinevaid pühaüritusi nagu elujumala LamTao ja surmajumala Pak Tao auks rongkäigud ning Mah Song’i saavutamine võttes tulise õli vanne, mõõkadest redelil ronides, torgates erinevaid asju põsest ning keelest läbi ja sütel kõndides. Üritus lõppeb austuse avaldamise tseremooniatega kõikides templites ja jumalate ära saatmisega viimasel õhtul kui ilutulestik on kõige võimsam.

Mah Song on väljavalitu, kelle sisse on jumal läinud festivali ajal. Neil avalduvad üleloomulikud võimed ning nad kasutavad enesepiinamist, et ajada välja pahad vaimud oma kehadest ning tuua oma kogukonnale head õnne. Mah Songe on kahte liiki, ühed, kellel on aimdus kätte jõudvast hukatusest ning nad tahavad oma eluiga pikendada ning teised, kes on spetsiaalselt välja valitud jumalate poolt oma moraalsete tõekspidamiste tõttu.

Kogu festivali ajal kõlavad trummihelinad ning ilutulestiku paugud, eriti tseremooniate läbiviimise ajal ning mida kõvemalt need kõlavad, siis seda parem, kuna see peletab eemale kurjad vaimud.

Festivalil osalejad peavad taimetoidudieeti, et muutuda nii vaimeslt kui füüsiliselt tugevamaks ning nad peavad hoiduma kõikidest pahedest. Seetõttu ongi see üritus sisemise rahulolu, vaimsuse ja puhtuse allikas.

Aga rohkem ei hakka ma midagi pikemalt siin pajatama, eks üks pilt ütleb nagunii rohkem kui tuhat sõna, seega vaadake parem pilte:

Palju õnne!

2009-09-17T02:13:00.000-07:00

Täna peab oma sünnipäeva maailma vanim elanik, austatud munk Luang Pu Supha, kes saab 113 aastaseks. Juhuslikult elab ka tema Chalongis meist kõigest mõnede kilomeetrit kaugusel asuvas tema nime kandvas templis. Ta on sündinud 17. septembril 1896 ning on neli päeva vanem kui praegu Guinnessi rekordit hoidev ameeriklane Walter Breuning.

Otsustasime ka meie eakat vanahärrat sellise tähtsa päeva puhul külastada ning käisime tema juures. Pidustused algasid tegelikult juba eile erinevate budistlike tseremooniatega. Põhi tähistamine toimus aga ikkagi täna, kus hommiku poole annetas sünnipäevalaps raha haiglale ja andis õpilastele stipendiume. Samuti lasti tema auks lendu 119 tuvi, kellest üks lendas tema õlale justkui tänades teda vabastamise eest. Peale seda peeti 200 mungaga lõunasöök tema auks. Alates kella kahest said ka kõik lihtinimesed tulla ja talle austust avaldada. Kui meie kohale jõudsime, siis oli peategelena just lõpetamas oma jutlust ning mõnel õnnelikul meist õnnestus teda isegi katsuda. Vanahärra liigub küll ainult ratastooliga, kuid nägi oma vanuse kohta vägagi kõbus välja. Peale tema lahkumist templist jätkas tseremooniat üks teine väga austatud munk, kes oli kohale tulnud Krabilt. Võtsime meiegi tseremooniast osa ja vaatasime, kuidas budistlik teenistus välja näeb. Kogu teema oli küll tai keelne, kuid õnneks üks tädi meie kõrval tõlkis natukene seda, mida munk rääkis. Väga lahe oli selle juures see, et keset tõsist jutlust ja palvetamist, viskas munk ka nalja ja rääkis mahedaid lugusid, mis pani rahva naerma. See tekitas sellise mõnusa sõbraliku õhkkonna ja meeleolu. Väljaspool templit pakuti ka tasuta kohalikku sööki, mis on üldjuhul tavaks sünnipäevade puhul.

Mõni sõna veel päevakangelasest, nimelt alustas ta isa soovitusel budismi õpinguid juba 9 aastaselt ning on rännanud ringi üle kogu maailma õpetades budismi ja ehitades templeid. Taisse on ta rajanud 38 templit ja on tänu sellele tailaste seas väga austatud ja lugupeetud munk. Tema pikaealisuse saladuseks on järgmine moto: söö vähe, räägi vähe ja räägi alati tõtt!

Seega, kes tahab kaua elada, järgige seda motot:)

Palju õnne Sulle austatud Luang Pu Supha!

Cape Panwa

2009-08-30T20:26:00.000-07:00

Eile sai taaskord avastatud Cape Panwat. Aasta tagasi, kui seal esimene kord käisime, siis tundus sinna minek nii keeruline ja kauge, et seetõttu ei jätnud see koht väga suurt muljet. Eile aga sai seal ära käidud ja tegelikult asub see koht meie elamisest kõigest 13 km kaugusel ning tundub, et see paik on vaat et kõige ilusma Phuketil. Seal on kohti, kus avaneb merele suurepäraseid vaateid ning randu, kus saab olla täiesti üksinda. Ka suured hotelliketid on selle koha avastanud ja sinna mitmed luksuslikud kompleksid rajanud.

Sõitsimegi siis põhimõtteliselt kõiki väikseid teid pidi ja vaatasime, kuhu need viisid ja mis seal ümbruses oli. Leidsime ühe toreda ranna, kus ei olnud ühtegi inimest ja mis kõige olulisem, seal ei olnud ka üldse laineid, samas kui Kata ja Karoni randades möllab hetkel meri sellise jõuga, et vette ei saagi minna. Sinna proovime kindlasti tagasi minna veemõnusid nautima. Samuti on seal lahedad rannaäärsed söögikohad, kus hea keha kinnitada ja ümbrust jälgida.

Päeva lõpus jõudsime poolsaare tippu ning mõtlesime, et vaataks üle ühe mai kuus avatud lounge-restorani. Koha nimi on Baba ja see asub Sri Panwa villade kompleksis. Restoran asub mäe otsas ning sinna pääsemiseks tuleb roller alla ära parkida ja resorti tuk-tukiga viiakse Sind sinna kohale. Ütlen kohe ära, et see koht on ääretult ilus aga ka üks kallimaid Phuketil. Kokteilid maksavad 338 bahti ning toidud 500-1000 bahti. Samas aga pakutakse seal ka väga eksootilisi toite, mida ainult mõnes kohas maailmas on võimalik saada. Õnneks on aga iga päev kella 17.00 kuni 20.00 seal Happy Hour, kus ostes ühe joogi saad teise tasuta. Meie sattusimegi sinna täpselt sellel ajal ja loomulikult ei jätnud me seda võimalust kasutamata ning nautiseime seal ülihäid kokteile. Samas kui ostad joogi saab seal ujuda ka suurepärase vaatega basseinis või minna alla privaatsesse eraranda. Soovitan kõigil seal korra ära käia, sest koht on seda väärt.

Päikest Phuketilt :)

Vihmaste ilmade tegemised

2009-08-28T06:27:00.000-07:00

Kuna nüüd on tõesti see vihmahooaeg ka Phuketile jõudnud ja randa enam asja väga ei ole, siis oleme pidanud avastama uusi tegevusi, mida oleks mõnus nautida ka natukene pilvisemate ja vihmaste ilmadega.

Üheks selliseks tegevuseks on kindalsti saunas käimine, kuna eestlased ju teadupärast kõvad saunatajad. Erinevaid aurusaunu on siin päris mitmeid ja ühes oli lisaks ka leilisaun, seega väga mõnus ajaviide, kuna see lõbu maksab vahemikus 50-100 bahti ja siis võid kasvõi terve päeva saunas veeta. Seetõttu olemegi kolm päeva juba järjest saunas käinud ja ennast aurus ning leilis leotanud ning massaazi nautinud. Erinevate saunade kohta saab juba täpsemat infot siit www.phukest.com

Lisaks oleme külastanud ka kino, kuna Tarantino fännina ei saanud ju vaatamata jätta tema uut filmi Inglourious Basterds, mida soovitan soojalt kõigil vaatama minna, kes veel käinud ei ole. Kuna juhuslikult sattusime Central Festivalis asuvasse SFX Cinemasse teisipäeval, siis saime ka piletihinnast alla, sest sellel päeval on sissepääs kinno 100 bahti (tavaliselt 120 bahti), seega igati kasud sees:) Ja kino ise nägi väga ilus ja värske välja, tunduvalt parem, kui sama firma teine kino JungCeyloni kaubanduskeskuses.

Täna, kus hommikust saati on sadanud, otsustasime käia ja üle pika aja ka bowlingut mängida. Hea koht selleks on SF Strike Bowl, mis asub JungCeyloni kolmandal korrusel. Päevasel ajal kuni kella 18.00-ni maksab üks mäng ühele inimesele 90 bahti ja õhtusel ajal 110 bahti. Lisaks tuleb laenutada bowlingukingad 40 bahti eest ja kui oled paljaste jalgadega, siis ka sokid 40 bahti eest, kuid need jäävad pärast endale, seega on tegemist põhimõtteliselt sokkide ostmisega. Bowlingusaal on ise väga korralik ja radu on seal 16. See on selline hea lõõgastumise koht, kuna taustaks mängitakse väga head muusikat, mis paneb jala mõnusalt tatsuma. Kindlasti tahaks millalgi sinna uuesti minna, kuna ma ei mäletagi, milla ma enne seda viimati bowlingut üldse mängisin.

Vot nii palju siis praegu siit vihmasest Phuketist:)

Phuketi koduleht

2009-08-20T06:46:00.000-07:00

Mõnda aega on juba nokitsetud ühe uue kodulehe kallal, mille kaudu peaksid abi saama kõik Phuketile reisivad või elama tulla soovivad kaasmaallased.

Leht ise asub aadressil www.phukest.com.

Palun juba ette vabandust võimalike kirjavigade või väära keelekasutuse pärast. Kuna see on alles Beta versioon asjast, siis kõiki vigu alles järgemööda parandatakse ning samuti lisatakse kogu aeg värsket informatsiooni. Miks me sellest siis nii varajases staadiumis räägime. Aga just sellepärast, et viimasel ajal on hakanud tulema väga palju küsimusi igasugust Phuketit puudutavate asjade kohta ning võibolla on juba seal leiduvast informatsioonist kellelegi ka kasu.

Oleme kogunud majutuse alla kokku päris hea hulga erinevaid maju, kortereid, villasid ja bungalosid. Enamus pilte on ise tehtud, majutuskohtades on sees käidud ja need ka reaalselt üle vaadatud. Me loodame, et läbi selle saame pakkuda reaalseid pilte ja hindu kohtadest, mis reeglina muidu netiavarustesse ei jõuagi.

Kui kedagi see leht häirib või arvab, et midagi võiks teha teistmoodi, siis palun andke sellest julgelt teada. Igasugune info ja nõuanne on teretulnud, kui see aitab kogu veebilehte paremuse poole muuta. Inglisekeelne osa on alles tegemisel ning ootab rahasüsti, et tekste tõlkima hakata.

Kui kasvõi 10 inimest sellelt lehelt midagi kasulikku leiab või selle kaudu omale Phuketile majutuse või midagi enamat leiab, on see ennast kuhjaga ära tasunud. Loodame, et sellest areneb välja keskkond, kuhu kõik Phuketile reisijad esmalt pöörduvad. Oleme ju siin ise kohapeal ja kui ka mingisuguseid küsimusi peaks tekkima, siis saame isiklikult alati aidata ning nõu anda. Olgu see siis majutuse broneerimine, rollerite hankimine, transfeeri osutamine või kasvõi saaretrippide piletite muretsemine.

Kritiseerige, kuid konstruktiivselt, kuna vaid selle läbi saame muuta seda lehte aina paremaks.

Samuti, kui kellelgi on olemas veebisait ning oleks nõus oma lehele meie saidi lingi üles panema, siis me oleksime ääretult tänulikud, kuna kõik see aitaks kaasa meie saidi arengule.

Kohtumiseni Phuketil :)

Uued kohad, mida avastada

2009-07-26T07:22:00.000-07:00

Enamus Phuketi külastajaid teavad Patongi, Kata, Karoni ja teisi põhilis randu, kuid siin on veel palju ilusaid kohti, mida avastada. Loomulikult on olemas väikeseid privaatseid sopikesi, kus saab üksinda rannamõnusid nautida, kuid on olemas ka suuremad rannad, mida on veel vähe arendatud ja kus on tunda seda ürgset hõngu. Ei ole mingeid uhkeid baare, restorane ega hotelle, vaid on lihtsalt rannamatid ja mingi present katuseks ning söögikoht ongi valmis. Ja sellised söögikohad asuvad lihtsalt mõne sammu kaugusel lainetest - mõnus:) Lisaks saime seal naaberlauast kohalikelt proovida nn. Tai pizzat ehk zumtaki (pudrulaadne olevus, mis on mässitud taimelehe sisse), mis oli praetud banaani ja leivasupi segu maitsega aga igati mõnus magustoit söögikorra lõpetuseks.

Selline rand on näiteks Nai Yang, mis on kõigest paari kilomeetri kaugusel lennujaamast. Võib küll arvata, et lennukite müra rikub selle koha ära, kuid meie seal viibitud paari tunni jooksul ei olnud ühtegi lennukit kuulda, võibolla varjutas selle ära lainete kohin aga igal juhul midagi häirivat meie ei tundnud. Kui sõita ranna teise otsa, siis laineid peaaegu ei olnudki, mis on suhteliselt harukordne praegusel ajal läänerannikul, kus igas rannas lehvivad punased lipud ning ujumine on keelatud. Seal on ka praegu väga mõnus sooja merevett nautida ning päikest võtta. Rahavast väga palju ei olnud ning seetõttu jättis koht igati mõnusa mulje. Ka tegevust leiabsealt kuhjaga: loodusesõbrad saavad avastada kohalikku loodusparki ning ekstreemspordihuvilised saavad õppida ja harjutada oma oskusi kite-surfingus, mille kool ja keskus asuvad ka sellel rannal. Seega ei maksa tegevusetust seal karta.

Samuti on täitsa tore rand ka Nai Thon, mis asub kohe peale Nai Yangi teisel pool mäge Patongi poole, seal on juba väikseid hotellikesi ja restorane rohkem, kuid praegusel ajal on nad enamasti suletud ja seetõttu jättis rohkem mahajäetud koha mulje aga kõrghooajal on seal ka mõnus, kui tahta põhiturismikohtadest puhata.

Mõlemas kohas on üks uus suurem kinnisvaraarendus: Nai Yangis - Dewa Phuket ning Nai Thonis - Pearl of Naithon, kus saab nautida ka kaasaegset luksust, kuid üldjuhul on seal ikka rohkem selline rahulik ja vaikne omas rütmis elu, mis just nendele kohtadele võlu annabki.

Lõpuks sai ka ära käidud Royal Phuket Marina kompleksis, mis asub peale Phuket Towni ühes lahesopis, mida eelkõige teavad inimesed, kes külastavad Phuketit erinevate luksuslike kaatrite ja jahtidega, kuna seal asub nendele sõiduriistadele mõeldud sadam. Koht meenutab natukene Lõuna-Prantsusmaa rannaäärseid piirkondi, kuna seal on samuti rivis erinevad kallid ja luksuslikud veesõidukid ja samas saab promenaadil jalutada ja istuda endale sobivas söögikohas ning nautida hõrgutavaid roogasid ja peeneid drinke. Sinna on oma söögikoha teinud ka Phuketi üks tuntumaid gurmeesöögikohti Mom Tri’s Boathouse, mille põhikoht asub Kata rannal. Samuti on selles kompleksis olemas ka korterid ja villad, kus peale väsitavat merereisi mõnusalt ennast välja puhata. Seega inimestel, kes rahanumbreid ei loe, on seal igati mõnus olla ja teiste omasugustega muljeid vahetada, kuna üks öö makasab seal alates 10 000 bahtist.

Selles see Phuketi võlu seisnebki, et igale inimesele, sõltumata tema rahakotist, on siin võimalused olemas, tuleb need lihtsalt ülesse leida.

Las kallab...

2009-07-11T22:19:00.000-07:00

Nüüd olen ka mina näinud seda tõsisemat vihma siin, millest palju räägitud on. Siiamaani on siin olnud pigem sellised tunni või paari pikkused sajuhood. Eile hommikul ärgates juba sadas ja kõvasti ning täna hommikul oli seis ikka sama. Nüüd on käes juba lõuna ja ikka mingit ilma muutust märgata ei ole. Öösel oli ka päris kõva tuul, mis murdis isegi mõned palmid siin lähiümbruses, seega põnevust jätkub:) Tegelikult aga ei ole Eesti kliima ja ilmadega harjunud inimestel siin midagi karta, tundub nagu oleks tavaline Eesti suvi oma kehva suusailmaga. Ilm on pilves, vihma sajab ja inimesed istuvad enamasti kodudes. Ainus asi, mis Eestiga on erinev, on see, et sooja on ikka 30 kraadi ringis, seega see ongi see, mis teeb selle vihma nii mõnusaks. Ikka on kõik aknad ja uksed lahti ning ringi saab käia ainult shortside väel - mõnus:)

Loomulikult inimestele, kes tulevad siia paariks nädalaks rannapuhkusele, oleks selline ilm ikka nuhtluseks aga eks seda võib juhtuda igas maailmanurgas, kunagi ju ei oska ette aimata, mis ilmataat tuua võib. Aga siin oli vähemalt suvehooajal (juuni, juuli) poolteist kuud väga head rannailma, nüüd siis vahelduseks mõned päevad sadu ei tee üldse paha, pigem vähendab majaomanike kohustusi, kes ei pea nii paaniliselt kastma, et oma lopsakas troopiline taimestik ikka terve ja roheline hoida. Muidu olid juba inimesed kastmas hommikuti kella 7 ajal ja sees ajas ju une ära:)

Praegu tundub, et vihm hakkab tasapisi lakkama, kui see nii on, siis pooleteise päevane sadu ei ole ikka midagi hirmsat, saigi rahulikult arvutis natukene tööd teha, mida ilusa ilmaga väga teha ei viitsinud. Aga üks on kindel, lähipäevil on jälle siin päike väljas ja 35 kraadi sooja:)

Sooja ja päikselist suve kõigile!

Kõige halvem päev Phuketil!

2009-07-02T06:59:00.000-07:00

Kuna siin Phuketis on väga hea olla, siis halvad asjad ununevad kiiresti. Täna aga Martiniga jalamassaazi nautides tuli meelde ka üks päev, kus kõik vedas viltu.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et umbes kuu aega tagasi pidin ma käima visa run'il ehk siis korra riigist lahkuma nagu nende bürokraatia siin ette näeb. Kõige kiirem ja mugavam variant oli muidugi osta lennukipilet Kuala Lumpurisse, sest siis sai lõuna ajal minna ning õhtul kohe tagasi tulla. Jäi ära ööbimine välisriigis jne. Inga tuli loomulikult kaasa, et seltsis oleks segasem (temal oli piiril tehtud ühekordne viisa olemas). Aga täpselt sellel päeval oskasin ma saada endale siin palaviku ja väikese külmetuse. Lisaks sellele ei saanud ka meie sõber meid lennujaama viia, kuna tal oli auto paranduses, seega otsustasime rolleriga lennujaama sõita. Aga just sellel päeval oli ilm vihmane ning reis lennujaama rolleriga oli üpriski ebameeldiv, kuna vihmakeepides sõita kõige mugavam just ei ole, lisaks olin ma ka palavikus. Aga pooleteise tunniga me igal juhul sinna jõudsime, natukene märjad aga vähemalt finishis. Lennujaama sisenedes aga tundsime, kuidas konditsioneerid huugavad täie hooga ja temperatuur seal sees on väga jahe. Meie aga olime suviselt lühikeste riietega, lisaks lükati meie lendu ka 40 minutit edasi. Otsustasime siis sooja saamiseks teed osta aga nagu teada, mõjub alkohol ka soojendavalt, seetõttu valisime kõige odavama alkoholi, mis seal oli ehk Doolise ja libistasime selle teega endale sisse, soojem sai küll:) Lend ise sujus ilusti ja ega me Kuala Lumpuri lennujaamast välja läinudki, kuna paari tunni pärast oli juba tagasi lend. Phuketisse tagasi saabusime kusagil kella üheksa paiku õhtul ja olime juba peaaegu riigis sees, kui äkki üks ametnik ei soostunud Ingale tegema piirilt uut viisat, kuna ei olnud ette näidata tagasisõidu piletit. See oli hommikuses virr-varris Katale korterisse ununenud. Seletasime selle ametnikuga umbes pool tundi ja siis ta nõustus, et kui näitame talle ette 10 000 bahti, siis annab viisa. Kajuks oli kuu lõpp ning kõik kaardid tühjad, sest just viimased ostud sai Kuala Lumpuris kaardiga tehtud ja sularaha ka nii palju kaasas kohe ei olnud. Seega ka see variant ei sobinud. Olime seal siis üritanud igasuguste variantidega kusagil 50 minutit viisat saada ja olime peaaegu lootuse kaotamas, kui äkki ametnik küsis, et kas me talle jootraha ei saa jätta, kui ta selle viisa ära teeb. Sellega olime me muidugi nõus ning uus viisa oli probleemideta olemas peale 200 bahti loovutamist. Peale seda oli see sama ametnik varmas pakkuma ka oma transfeeriteenust meile, millest me muidugi keeldusime, kuna roller ootas väljas.

Õnneks rolleriga tagasi sõites oli ilm kuiv ja sõit sujus libedalt. Otsustasime päeva lõpuks ka midagi süüa ja ostsime Tescost kanatiibu, et kodus praadida. Tescost kodu poole sõites, kell oli siis juba rohkem kui üksteist õhtul, otsustas roller meid alt vedada ja esimene rehv susises mõnuga tühjaks just kõige pimedama teelõigu peal. Õnneks olid kohalikud Tai mehed just oma maja veel nii hilja parandamas ja nendelt abi paludes olid nad meeleldi nõus meid aitama. Poolt tundi hiljem ja 200 bahti vaesemalt saime oma koduteed jätkata ja kusagil peale südaööd olimegi õnnelikult visa run'lt tagasi.

Selline oli siis meie kõige halvem päev, mis siin Phuketis olnud on, kuid nagu ma juba mainisin, siis halvad asjad ununevad siin väga kiiresti, sest häid asju on Phuketil tunduvalt rohkem:)

Esimene päev uues majas

2009-07-02T02:32:00.000-07:00

Eestlane vajab ikka privaatsust ja nii ei jõua me fortuunat ära kiita, et nii kena maja otsa komistasime. Vahva on, kui rahvas liigub, sest siis saab soolaleiva pidusid pidada:) Loodame, et neid eestlaste pidusid tuleb siin lähiajal veel ja veel. Täna saime ka interneti majja, seega nüüd saab jälle mõnusalt kõigiga suhelda. Kuna siin mingit kaablit ei jookse, kust netti saaks, siis maja omanik sebis meile väikese vidina, mis maksab küll natukene rohkem kui tavaline interneti teenus, kuid see-eest on nüüd internet olemas igal pool, kus meie arvuti on. Tänane päev ongi põhiliselt toas veedetud, kuna ei tekigi tahtmist kuhugi minna. Kõikidel akendel ja ustel on sääsevõrgud ees, seega saab neid alati lahti hoida ja mõnus tuuleiil hoiab toa temperatuuri mõnusalt jaheda. Eks vaatab, mis õhtu ja homne päev toob:)

Uus kodu

2009-07-01T02:46:00.000-07:00

Ei ole siin vahepeal midagi erilist toimunud - põhilise aja oleme veetnud koos oma uute sõpradega lihtsalt, seetõttu ka blogi on uuendamata. Nüüd siis asi nii kaugel, et otsustasime Martini pere eeskujul ka kolima hakata. Nimelt meie praeguse korteri omaniku esindaja muutus eriti viimasel ajal niivõrd ebameeldivaks, et otsustasime eile päevapealt oma korterist välja kolida. Olime juba välja valinud ühe meeldiva resorti looduse rüppes ning kõik juba kokku leppinud, et täna kolime sinna sisse. Aga eile õhtul, teel Martini perele küll, leidsime väga armsa ühe magamistoaga majakese, mis oli just valmis saanud. Olime seda maja ennegi vaadanud aga arvasime, et see on kellegi kohaliku oma, kes seal elab. Eile aga oli üks naine väljas ja kastis muru. Otsustasime korra peatuda ja küsida, et kas maja on rentida. Tema loomulikult vastas, et muidugi on. Otsustasime maja siis üle vaadata. Samal ajal aga helistas ka see resorti omanik ja väitis, et selle hinnaga, mis me kokku leppisime, ikka seda öömaja ei saa. Siis ei olnudki väga keeruline talle ära öelda ja selle kauni maja omanikuga deal ära teha.

Tänane päev möödus siis kolimise tähe all ning sisseoste tehes. Kuna auto oli nagunii renditud, siis otsustasime koos Martini perega minna cash and carry tüüpi ostukeskusesse, kust sai suuremates kogustes majapidamises vajalikke kaupu kokku ostetud. Kuna maja on veel nii uus, siis interneti saab loodetavasti homme sisse, seega praegu istungi Martini pere maja rõdul ning kasutan nende lahket internetti.

Muidugi põhiline jäi alguses märkimata, miks see kolimise teema tegelikult ette võetud sai. Asi on puhtalt ohutuses, sest napsisena rolleriga sõita on väga ohtlik. Oleme meie uute sõprade juurest (ehk siis Martini pere) pidanud paar korda selle ohtliku retke ette võtma, mida loomulikult kahetseme. Seetõttu saigi nüüd kolitud nende juurest kõigest 50m kaugusele:)
Kes ütles, et eestlased ei hoia kokku...

Esimesed pääsukesed kohal!

2009-06-25T10:23:00.000-07:00

Viimased päevad on olnud vägagi kiired, kuna palju oodatud eestlaste kogukond on hakanud kiirelt kasvama ja õnneks liitub sellega peaaegu iga kuu uusi pikaajalisi liikmeid. Seetõttu ongi käed-jalad tööd täis, kuna kaasmaalaste sisseelamine siia nõuab parajat vaeva, et neil kõik ikka sujuks ja ilusti asjad kergemini paika loksuks. Eks üritan neid igati aidata, et nad ei astuks samadele rehadele, milledel mina juba oma nina muljunud olen, kui siia tulin:) Loodan, et asjad sujuvalt libedalt ning kõik, kes tahavad siia tulla, saavad mugavalt ennast sisse seatud. Mulle isiklikult tundub, et aasta lõpuks on eestlasi, kes siin pikaajaliselt elavad, võibolla isegi 30 ringis. Samuti tuleb iga nädal maile, kus küsitakse infot Tais elamise ja töötamise kohta. Seega tundub see piirkond järjest populaarsem koht olevat kas siis pikaajalise puhkuse või meeldiva töökohana paljudele Eesti inimestel, mis on igati tore. Seltsis on ikka segasem asju ajada:)

Kontakt

2009-06-22T12:55:00.000-07:00

Ahoi,
Mõtlesime siin, et annaks ka huvilistele oma kontaktid, kes soovivad meiega ühendust võtta, kuna EMT teenused ei ole kuigi kliendisõbralikud, seega saab ühendust järgnevalt:
Telefon: +66 854 729 792
E-post: tarmo@phukest.com
Skype: tarmo.adamson
Koduleht: www.phukest.com
Blogi: www.phukest.blogspot.com

Ja jällegi avastasime, et kõige toredamaid eestlasi kohtab ikka Phuketis. Kolm päeva tagasi saabusid siia meie jaoks võhivõõrad inimesed, kellega tänaseks tunneme tänu mõttemaailma sarnasusele tugevat hingesugulust ja ei kujuta Phuketit ilma nendeta enam ettegi:) Ja need on äraütlemata lahedad tegelased - meie uued sõbrad kõige väiksemast kuni perepeani: Liis Marii, Hans Christian, Jana ja Martin. Loodame ning elame kaasa, et nad leiaksid siin endale sobiva ja toreda kodu vähemalt aastaks, kus nii suurtel kui väikestel oleks mõnus olla.

Avastus

2009-06-08T05:38:00.000-07:00

Olles siin juba pikemat aega olnud, ei ole mul kordagi tekkinud sellist asja, mida nimetatakse koduigatsuseks (loomulikult on minulgi mõned inimesed Eestis, keda tahaks vahetevahel näha, kuid tänapäeva sidevahendid aitavad ka selles osas juba päris palju, et seda vajadust leevendada). Lihtsalt nii mõnus on siin olla - hing ja süda on rahul ning see ongi ju kõige tähtsam. Pigem tunnen, et olen küll Eestis sündinud, kuid siin on minu õige koht, sest see maa ise, need inimesed ja toit ja kõik muu on täpselt see, mida ma vajan.

Üllatusega avstasin ka seda, et siin olles olen tutvunud väga paljude samamoodi mõtlejatega nagu mina, kes samamoodi hindavad Tai inimesi, kultuuri, loodust ja toitu. Ja mis kõige toredam, need inimesed on just Eestist. Huvitaval kombel ei olnud Eestis neid inimesi minu jaoks näha, kuid siin olles tuleb peaaegu igapäev mõni e-mail, kus kirjutatakse samadel teemadel, mida minagi olen pikemat aega juba mõelnud või mida mõtlesin enne siia tulekut. Tore on avastada, et samade mõtetega on veel teisigi ja mina ei ole see ainus hull:)

Phuketis on midagi salapärast, millega see saar inimesi lummab aga sõnades on seda väga raske kirjeldada. Olen lugenud palju artikleid inimestest üle maailma, kes siin püsivalt elavad juba aastakümneid ja nad väidavad, et nad ikka naudivad seda saart ja seda eluolu ning Phuketil on ikka see midagi, millesse nad esimest korda tulles ära armusid. Loodan, et ka minu ja kõigi teiste jaoks, kes siia püsivamalt tulla tahavad, ei kaota Phuket oma salapärast võlu, vaid meelitab siia aina ja jälle tagasi...

Suvi Phuketil

2009-06-02T04:32:00.001-07:00

Imestusega avastasin, et minu viimane kanne blogisse oli 22. aprillil, kuid täna on juba 2. juuni. Aeg on kuidagi väga kiirelt läinud. Kuulen inimestelt väga tihti hetkel, et kuidas seal Phuketil see ilm ka on, et kas sajab kõvasti. Pean kurbusega neile tunnistama, et ei saja. Esimesed juuni päevad on olnud küll väga ilusad ja mingist vihmasajust küll rääkida ei saa. Tegelikult on juba viimased 4 päeva väga päikseline olnud - tõeline rannailm. Ega ennegi midagi häda olnud, lihtsalt pilvisem ja seetõttu ka natukene jahedam, mis mulle sobib, sest siis on mõnusam asju ajada, aga jah viimased päevad on küll iga turisti unistus olnud, kes päikest tahab võtta. Ajalooliselt on Phuketi kõige sajusemad kuud olnud oktoober ja mai. Olles nüüd ise see aasta mais siin olnud, pean nentima, et kui selline ilm jätkub, nagu oli eelmine kuu, siis on see lausa super. Suvekuud Phuketil on igaljuhul palju parema ilmaga kui Eestis:)
Palju on juttu olnud ka sellest, et praegusel ajal ei käi siin eriti turiste, kuid erinevate majutuskohtade (eelkõige väikemad ja privaatsemad) ja rollerite rendifirmade omanikega rääkides on olnud üllatav, kuidas väidetakse, et inimesed ikkagi käivad ja naudivad kõike seda, mida Phuket pakub. Eelkõige juuli on paljudes majutusasutustes peaaegu välja müüdud. Tõsi on muidugi see, et järjest rohkem tuleb inimesi siia just pikaajaliselt elama üle maailma. Seda trendi järgivad ka eestlased, kuna päris palju infot on minuni jõudnud inimestelt, kes tahavad lähiajal pikemaajaliselt siia elama tulla. Esimesed pääsukesed on juba kohal ning järgnevatel kuudel on nendele jõudsalt lisa oodata. Loodame, et kõik läheb nii, nagu need inimesed on soovinud ning nad saavad oma unistused teoks teha. See oleks ju väga tore, kui saaks Phuketile luua oma eestlaste kommuuni - algus on igaljuhul paljutõotav...

Sellel aastal jääb "low season" Phuketil ära!

2009-04-22T03:44:00.000-07:00

Kui tavaliselt on 15. aprillist kuni 1. novembrini Phuketil nii nimetatud madal hooaeg (Low Season), mil enamus arvavad, et siis siin sajab ning turiste ei ole ja midagi ei toimu, siis selle müüdi ümber lükkamiseks ongi kohalikud hotellid ja muud turismifirmad seljad kokku pannud ja nimetanud sellel aastal selle aja hoopis suvehooajaks (Summer Season). Sellega tahetakse juhtida tähelepanu Phuketile, kui aastaringselt maailma ühele parimale puhkusepiirkonnale. Täpsem info siit.
Minagi imestan, et miks kardetakse seda aega ja ei taheta sellel ajal siia tulla. Tegelikult on see aeg parim, et tutvuda Phuketiga ja nautida seda, mida siin pakutakse. Loetlen ära ainult mõningad positiivsed põhjused:

ilm on ikka hea (väikesed sajuhood mõjuvad ainult värkendavalt selles kuumuses);
hotellide ja muude ööbimiskohtade hinnad on tunduvalt soodsamad ja ei pea muretsema, kas soovitavas hotellis ikka kohti on;
ei ole meeletuid turistide horde, saab rahulikult ringi liikuda ja omale sobivas restoranis einestada, ilma et peaks pikalt ootama kohta või söögi valmimist;
ka liiklus muutub mõnusamaks, et omal käel kas auto või rolleriga saart avastada.

Seega saab odavamalt samad mõnud kätte, miks siis mitte seda kasutada.

Kohalike lõõgastumine.

2009-04-21T09:44:00.000-07:00

Eelmisel laupäeva õhtul sai käidud siis Phuket Downis kohalike ööklubis tutvumas sealse ööeluga. Olen näinud seda tüüpilist turisti ööelu küll Patongis, mis jätab tihti üsna nukra mulje, kui valged turistid on langenud kohalike tütarlaste piiramisrõngasse ja arvavad, et nii on tore küll. Seetõttu oli väga meeldiv, kui üks kohalik tuttav pakkus välja variandi, et minna laupäeva õhtut tähistama Phuket Downi. Klubi ise nägi välja suht euroopalik, nagu Tallinnas umbes Seiklusjutte Maalt ja Merelt või midagi sarnast - ühesõnaga tõeline pubi. Jõudsime sinna umbes poole kümne paiku õhtul, aga see oli ka viimane aeg, et istekohti saada, umbes poole tunni pärast olid kõik kohad hõivatud. Algul võtsime lisaks jookidele ka väikesed snäkid, kuna kõht oli suht tühi. Minule üllatuseks osutus seal see, et inimesed tulid oma alkoholiga sinna ja panid selle lauale ja ostsid juurde ainult lahjendajat. Baaridaam tegi lausa kliendi toodud napsust kokteili ning see tundus nii loomulik. Huvitav, kuidas see baaripidmine niimoodi ära tasub? Aga see selleks. Kusagil kümne paiku tuli ka kohalik bänd lavale ja siis läks mürgliks lahti. Bänd laulis nii kohalikke kui ka üldtuntud hitte ja kogu rahvas hakkas mingil hetkel lihtsalt tantsima. Kõik tantsisid seal, kus nad olid, kuna ega liikuda eriti võimalik ei olnud, pubi oli puupüsti täis. Kohalike hittide kõlades läksid inimesed peaaegu pööraseks ja elasid ennast täiega välja. Kõik täpselt samamoodi nagu Eestis ja mujalgi Euroopas - võibolla õhkkond oli lihtsalt sõbralikum. Mingeid tülinorimisi või arusaamatusi mina küll ei näinud. Kõik tundsid ennast vabalt ja nautisid laupäeva õhtut. Pärast tuli veel hip-hop DJ ja miksis tunnikese rahva heaks. Võrreldes Patongi ööeluga oli see tunduvalt meeldivam kogemus, mida oleks ikka ja jälle nõus läbi tegema, kuna midagi ei ole teha - Tai inimesed on ikka tõesti toredad.

Põnev kogemus

2009-04-10T08:23:00.000-07:00

Täna kogesin tõesti midagi erakordset. Nimelt läksin ühe Eesti paariga oma tuttava juurde dzunglisse mõnusat õhtut veetma, kuid sinna jõudes nägin, et midagi on toimunud, kuna koer oli väga ärevil ja kõik olid kogunenud ümber puu ja vaatasid midagi. Parkisin oma rolleri ära ja tõttasin ka vaatama ning mis ma nägin? Puu küljes rippus midagi tumedat ja väänlevat - see oli uss nagu mina sellest aru sain. Minule, kes ma ei ole eriti madude ja roomajatega väga sina peal, oli see päris selline üllatav kogemus, kuna ma ei ole näinud kunagi varem elusat madu looduses. Küll olen kohanud neid loomaaias klaasi taga ja näinud neid allaaetuna maanteel aga mitte ürgses looduses. Kuna ma kahjuks jõudsin sinna natukene liiga hilja, oli selle koha omanik jõudnud maol juba pea küljest ära rebida ja dzunglisse visata, seetõttu rippus seal ainult mao keha ja väänles veel. See muidugi leevendas olukorda ja minu jaoks oli see natukene julgem tunne, kuna nagu selgus, ei olnudki see lihtsalt mingi ussike, vaid ikka korralik, nii oma 1 meetri pikkune või isegi pikem, kobra ise. Seega oli tegemist päris korraliku ohtliku metsalisega. Nad olid selle leidnud veetünnist, kuhu vaeseke oli arvatavasti kuumuse tõttu läinud, et oma janu kustutada aga õnnetul kombel ei saanud sealt enam välja ja nii ta oma otsa lõpuks leidiski. Peata keha väänles veel küllat pikka aega, isegi siis, kui nahk oli kehalt maha tõmmatud, väänles nahatu olevus ikka veel edasi.

Samas kohalikele endale oli aga rõõmu küll, kuna tasuta õhtusöök oli ise nende juurde tulnud. Veetsime seal toredat õhtut ning saime ka eksootilisest õhtusöögist osa. Ma ei olnud varem maoliha söönud ning lootsin kogeda midagi uut, kuid minu õnnetuseks oli liha väga-väga vürtsikalt (mulle tegelikult meeldib vürtsikas toit, aga see oli minu jaoks ikka liiga vürtsine, iga ampsu järel purskus silmist põhimõtteliseltpisaraid) ära tehtud ja põhjuseks see, et nii värskelt võib kobra lihas leiduda veel mürgiseid aineid. Liha ise oli muidugi tegelikult päris mõnusa maitsega aga palju oli sees väikeseid luu tükke, kuna valmistatud oli ta mitte filee või viilude kujul, vaid sellise hakkliha laadsena.

Kokkuvõttes oli aga tegemist ikkagi väga mõnusa kogemusega, mis vürtsitas tänast päeva igas mõttes. Kahjuks ei olnud mul kaasas fotoaparaati, et oleks saanud seda ka jäädvustada, kuid õnneks tegid minu tuttavad sellest pilti ning nii nagu ma salamisi lootsin, ma selle pildi ka sain:) Suur-suur tänu neile! Nüüd vähemalt on olemas ka tõendusmaterjal, et see asi ikka juhtus.

Elu on igal hetkel täis ikka üllatusi:)

Ilm Phuketil

2009-03-27T23:43:00.000-07:00

Kuna paljusid huvitab, kuidas on lood vihmaga Phuketil, siis panen siia ülesse ühe graafiku, mis näitab keskmist sademete hulka kuude kaupa Phuketi saarel:

Täpsem artikkel asub siin.

Big Budha

2009-03-26T11:13:00.001-07:00

Eile sai siis külastatud Phuketi kaitseinglit ehk Suurt Budha. Olen teda pikka aega oma kodus rõdult imetlenud ja mõelnud, et peaks minema vaatama, kuid koguaeg on midagi vahele tulnud või meelest läinud. Eile aga sattus kokku, et üks mu kohalik sõber oli ka sinna minemas ja nii saime oma teed ühendada. Minul ka toredam, kuna sain oma küsimustele kohe ka vastused. Kogu see ala ei ole veel valmis – teede ja piirete ehitamine alles käib, kuid Budha ise seisab oma täies hiilguses mäe otsas ja valvab Phuketi saart. Eks peale tsunamit vajas Phuket kaitset ja loodame, et Suur Budha teeb oma tööd ja ei lase sellele paradiisisaarele rohkem enam kurja teha. Sellel eesmärgil Suurt Budha 4 aasta eest ehitama hakati ja suur on ta tõesti – 45 meetrit on kuju kõrguseks. Päris võimas tunne oli seal kõrval imepisikese kübemena ennast tunda.

Ja millised vaated avanevad sealt kõrgelt ülevalt Budha kõrvalt Phuketi saarele – võimas lihtsalt. Isegi Phuket Town oli nagu peopesa peal. Tuleb au anda Tai inimestele, kes sellise võimsa asja on valmis ehitanud ning eks sellest kujuneb jälle üks Phuketi turismimagneteid, kus busside kaupa turiste käima hakkab. Aga turism on ju siin peamine elatumisallikas, seega toob see kogu saarele kindlasti kasu.

Õpi tundma kohalikke tavasid!

2009-03-22T07:39:00.000-07:00

Aeg on vahepeal nii kiiresti lennanud, et ei ole mahti saanud midagi kirjutada. Uskumatul kombel olen osanud ennast Phuketis, mis on ju tuntud turismipiirkond, kus tavaliselt kõik puhkavad, ennast tegevusega suhteliselt ära koormata. Kogu aeg on praktiliselt mingi tegevus käsil. Täna üle pika aja sain vedeleda natukene basseini ääres ja ilusast ilmast mõnu tunda. Eks alguses ikka, kui tahad sisse elada ja uusi tuttavaid leida, tuleb olla aktiivne ning ennast tegevuses hoida. Tegelikult ei ole hullu, see mulle just meeldibki:)

Kõige toredam on aega veeta kohalike seltsis, sest tänu sellele õpid Tai Kuningriiki ning nende kultuuri ja tavasid kõige paremini tundma. Üleeilse õhtu veetsin just ühes kauni vaatega kohaliku tuttava kodus, kus sõime-jõime kohalikke toite-jooke ning rääkisime lihtsalt maast ja ilmast. Tal oli külas ka sõber Saksamaalt ning nii me kolmekesi napsuklaasi taga mõnusalt õhtu ära veetsimegi vabas õhus. Mingil hetkel hakkas ka sadama, aga seal oli selline tore katusealune, kus sai mugavalt pikali asendis kaugele üle mere paistvaid Kata ja Kata-Noi tulesid vaadata ning jälgida äikese valgeid pintslitõmbeid pimedal taevalõuendil. See oli suurepärane - jälgisime niimoodi kolmekesi vist oma paar-kolm tundi.

Samuti ajasime vahepeal ikka juttu ka. Jutt läks kuidagi juuste lõikasime peale ja selgus, et Tais ei lõigata kolmapäeviti juukseid, pidi halba õnne või miskit tooma. Juuksurisalongidki pidid sel päeval kinni olema. Ma arvan, et kusagil turistidele mõeldud suurtes kaubanduskeskustes asuvad salongid on kindlasti avatud, ei ole küll tähele pannud, et kolmapäeviti suletud on, aga võib olla ei ole osanud ka vaadata. Kuid kohalikele mõeldud juuste lõikamise kohad pidid küll kolmapäeviti suletud olema, kuna kohalikud sel päeval ennast pügada ei lase. Suureks imestuseks ütles ka see Saksa sõber, et neilgi on selline tava, kuid ainult esmaspäeviti. Ei oska kohe midagi arvata, kuna tean inimesi, kes on Saksamaal aastaid elanud, kuid midagi sellist nad maininud ei ole. Võib-olla on see jälle kohalik Saksa vana traditsioon, kuna see härra oli üle 65 aasta vana, kes seda mainis ja suurtes linnades võibolla noored seda tava enam ei jälgi. Eks selliseid traditsioone on ka Eestis, millest vanemad inimesed veel kinni peavad või vähemalt mäletavad, kuid noored ei pruugi olla neist isegi mitte kuulnud. Eks põlvkondade vahetusega need vanad tavad ununevad ja uued tulevad peale. Elu läheb ju edasi.

Kuid öeldakse ju, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – eks me kõik peame sellest oma järelduse tegema.

Palju päikest Teie südametesse!

Katusekorter Kata Noil.

2009-03-13T06:12:00.000-07:00

Puhkus ürgses looduses!

2009-03-10T07:42:00.000-07:00

Kes tahavad puhata tõelise looduse keskel keset rahu ja vaikust, siis see koht on just Teile. Kui tunned huvi, küsi lisa.

Hetke lemmik hotell!

2009-03-08T20:36:00.001-07:00

Vähesega saab hakkama

2009-03-06T23:41:00.000-08:00

Lihtsalt mõtlesin, et soojale maale reisides ei ole vaja ikka üldse palju asju kaasa võtta. Piisab täiesti mõnest paarist lühikestest pükstest ja paarist T-särgist ning jalanõudest. Isegi hügeenitarbeid ei ole vaja kaasa tassida, kõik vajaliku saab osta kohapealt. Lennukiga reisimise teeb see ka lihtsamaks, kui saab ainult käsipagasiga hakkama, eriti ümberistumiste puhul, kus ei ole vaja tüütult oma kotte oodata ja pagasi kadumise pärast pabistada, vaid saab kohe mugavalt järgmisele lennukile tõtata.

Kohtusin eile ühe soomlasega, kes iga aasta veedab ühe kuu Aasias reisides. Seekord käis ta Malaisias ja Tais ning ütles samuti, et tal on ainult mõned särgid ja shortsid kaasas ning ilusti saab hakkama. Muidugi reisis ta üksinda, kuna ütles, et naisele oli väga raske selgeks teha, et vähesega saab ka hakkama ja kogu garderoobi ei ole vaja kaasa vedada. Aga tegelikult oli naine jäänud koju äril silmapeal hoidma, kuid järgmine aasta lubas naise kaasa võtta oma Aasia reisile. Eks paistab, kas siis saab ta ka ainult väikese kotiga veel reisile minna.

Oma garderoobi uuendmine ei ole ka siin mingi probleem, lähed poodi ja uued shortsid, T-särgi ning plätud saab kokku 300 Bahtiga, seega kas või iga nädal võib uue varustusega ringi liikuda, kui tahtmist on.

Siin võidab see, kel surres vähem asju on:)

Füüsise hoidmine

2009-03-04T20:31:00.000-08:00

Niisama rannas vedelemine ja ringi jalutamine tüütab ka pikapeale ära ning kuna söögid on siin väga maitsvad, siis selle arvelt ei saa ka eriti dieeti pidada, et keha vormis oleks. Seega ainuke variant on ennast ka tõsisemalt liigutada. Kuna Eestis olles käisin ikka korralikult viimased kuud jooksmas nii 4 korda nädalas 10-12 km, siis arvasin, et vorm piisavalt hea, et ka siin samamoodi jätkata. Aga kus sa sellega. Eile tegin esimese jooksu, hea et vedas 45 minutit välja aga hing oli lõpuks ikka paelaga kaelas ja särk läbimärg, see kuumus ja vedeliku kaotus ei mõju alguses hästi, keha tahab harjumist. Läbitud distantsi peale ei taha ma mõeldagi, sest tempo oli masendav, oleks mõni tigu minuga koos jooksnud, oleks ta täpiks ette ära kadunud. Mõtlesin just maratoonarite peale, kes suudavad soojades maades maratonidistantsi hullu tempoga läbida, ilma et kokku ei kuku - minu respekt neile, kõvad mehed olete. Eks pean siin jälle nullist põhimõtteliselt alustama, et vorm tagasi tuleks, kuid eks see tasub ennast kindlasti ära.

Samas on aga ka eeliseid soojas jooksmisel, esiteks ei pea üldse erilist varustust olema, piisab ainult lühikestest pükstest, sokkidest ja jooksusussidest (need peavad head olema, kuna väga kergelt hakkavad jalad niiskusega muidu hõõruma), et trenni teha. Jäävad ära soojad alusriided jne, mille selga ajamine ja pärast ära võtmine oli paraja soojenduse eest enne ja pärast jooksmist. Siin aga sellist asja pole, ning pärast jooksu maha jahtumiseks on võimalik hüpata kas merre või basseini ja pilt jälle kohe ees ning võid oma päevatoimetustega rahulikult edasi minna.

Astusin läbi ka jõusaalist, see tundus lausa paradiis võrreldes jooksmisega, kuna ruum oli konditsioneeri tõttu mõnusalt jahe ja sporditegemine sujus eriti kergelt. Samuti ei olnud ka higihaisu, mis Tallinna umbsetes spordiklubides suhteliselt tihe külaline on. Kaldungi alguses vist rohkem siseruumides sportima, et keha jõuaks harjuda troopilise kuumusega, samas on tore väljas joosta, kuna uusi kohti, mida avastada, on küll ja küll. Aga eks kõike tuleb teha tasa ja targu, nii ka sporti, et ta tervisele kahjulik ei oleks.

Sport on terviseks ja soovitan ka Teil seda teha, sest parandab enesetunnet ja annab powerit!

Päikest lumisesse Eestisse.

Feels like home!

2009-03-01T10:52:00.000-08:00

2008. aasta novembri lõpus Phuketti külastades tabas riigi turismindust taaskord tagasilöök, mille põhjustajaks seekord kohalike streik Bangkoki lennujaamas, mis kestis üle nädala, halvates liikumise Taisse ja siit ära.

Nähes telerist halavaid inimesi, kes andsid intervjuusid, vandudes, et nad kunagi seda maad enam ei külasta ja ei soovitanud seda ka kellelegi teisele, ei tulnud mul hetkekski siinviibinuna selliseid mõtteid pähe…

Olen kogu aeg teadnud, et tulen tagasi ja tahan siin aega veeta ning kuuldes seda hädaldamist, arvasin isegi omakasupüüdlikult, et saabudes veebruaris 2009, saan valida elamispinna millise tahan ja ka selle hinnaga, mida arvasin mulle sobilik olevat.

Aga nüüd kohale jõudes näen, et kõik kohad on inimesi täis - näib, et käimasoleva majanduslanguse eest on siia võimalusel põgenenud pool Euroopat ja tegelasi teisteltki mandritelt.
Tundub, et Phuket oleks nagu Jumala enda seljatagune, kus inimestel on naeratus näol ning rahu südames - meri soe, rannad rahvast täis, söögikohad inimestest pungil ja meelelahutusvõimlused hällist hauani.

Ei oskagi midagi muud tahta - näikse uskumatuna, kui seda ise käega katsuda ei saa…
Pika jutu lõpetuseks - ise tõstsime pisut ööbimise eelarvet ning leidsime armsa korteri suure rõdu, ilusa vaate ja basseiniga oma maja katusel imekauni ranna lähedal...

Elu on ilus:)

Tõesti vajalik asi!

2009-03-01T07:55:00.000-08:00

Avastasin tõesti vajaliku asja, mida Eestis eriti ei tundnudki. Nimelt terrassi või rõdu tõelised mõnud. Kinnisvara buumi lõppedes hakati Eestis pakkuma rõdusid ja terrasse lausa tasuta kauba peale, kuid palju neid ikka Eesti kliimas tegelikult nautida saab - vahest kõigest mõned kuud aastas, siis kui ei saja ja väga külm ei ole. Tegelikult on nad rohkem ikka jalgrataste ja muu träni hoidmise koht. Hea, kui tasuta saab, aga erilist väärtust see tegelikult ei anna, kuna kliima ei ole nende jaoks loodud.
Phuketis Kata Beachil tajun just seda, mida tegelikult rõdu või terrass pakkuda võib. Kuigi jah, olen ka Eestis terrassil istunud ja grillinud, kuid enamasti peab ikka jälgima, et tuul väga ei puhuks ja ilm ikka väga külm ei oleks. Siin aga istun hetkel kohaliku aja järgi kell 23 rõdul, olen just lõpetanud ülimaitsva õhtusöögi söömise, mis sai valmistatud just selle sama rõdu kööginurgas - väga nutikas lahendus arendaja poolt. Praegu naudin väikest veini ja muusikat ning ei ole mõtteski tuppa kolida, pigem tekib mõte, et peaks toa üldse välja üürima:). Televiisor on samuti rõdule suunatud, seega saab jälgida ka maailmas toimuvat otse vabast õhust. Rääkimata sellest, et kogu selle teksti kirjutan ma ka just rõdul, kogu IT lahendus levib ka väljaspool ruume. Teib küsimus, miks üldse toas olla.
Kahju, et Eestis sellist võimalust hetkel nautida ei saa, lugesin just internetist, et lumi segab seal teedel liiklemist, tunnen Teile tõesti kaasa. Kuid pidage vastu, suvi ei ole enam kaugel:)

Majanduslangus on positiivne!

2009-02-27T08:01:00.000-08:00

Majanduslangusel on ka positiivseid külgi. Nimelt on lennujaamad inimestest tühjad ja seetõttu saab väga mõnusalt ja ilma järjekordades seismata reisida. Eks elus olegi nii, et see mis ühele õnn, on teisele õnnetus. Mugav on reisida küll, kuid paljudel ei ole võimalusi, sest kodused laenud-liisingud jne tahavad maksmist. Kel aga laenukirvest pea kohal ei ole ja töökoht ka olemas ning puhkust võimalik saada, siis võiks küll hetke kasutada, et muretult reisida.

Kuna lennujaamades on inimesi vähe, siis võiks eeldada, et ka lennud on tühjad, kuid võta näpust. Lend Taisse on puupüsti täis, majanduslangus ei lähe neile korda või siis löövad oma viimased säästud sirgeks. Miks ka mitte, päike ja soe vesi laadivad patareisid hästi, seega võibolla on pärast kodus seda masendavat kaamost kergem taluda. Päikesereisid selleks ju ongi.

Rääkisin lennukis ühe norrakaga, läheb samuti Phuketisse ja tervelt üheks kuuks, sõbrad on tal seal olnud juba sügisest. Tüüpiline skandinaavialik lähenemine asjale – kui ilm kodus käest läheb siis maapealsesse paradiisi ja kevadel tulevad tagasi nagu rändlinnud. Kes ei tahaks olla selline rändlind?

Ja vähe sellest, et lennukid on puupüsti täis, ka Phuketil olevad majutusasutused on rahvast tulvil, saada on ainult ilma akendeta toad. Majanduslangus missugune – inimesi on kõik kohad täis, liiklus on hullumaja, ummikud ei võimalda korralikult liigelda. Paradiisirand elab oma elu rahulikult ja õnnelikult edasi.

Palju õnne Eesti Vabariik!

2009-02-24T03:56:00.000-08:00

Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev ja soovin selle puhul kõigile õnne ja jõudu! Tervitan ka kõiki, kes viibivad Eestist eemal ja tähistavad seda päeva üle laia maailma.

Usun, et eemal viibimine tõstab rahvustunnet inimestes rohkem kui Eestis olles, eriti praeguses keerulises majanduslikus olukorras ja poliitilises virr-varris. Nii mõnigi inimene, kes pikemat aega Eestist ära olnud ja siis tagasi tulnud, on öelnud, et näeb Eesti elu hoopis teise pilguga - Eestis murtsetakse ja tülitsetakse väga tühiste asjade pärast, mis tegelikult elus olulised ei ole. Seetõttu on tagasi tulles need inimesed hoopis rohkem rahvuslikumad ja leiavad, et Eesti on tegelikult ikka hea paik elamiseks. Seega ei saa süüdistada inimesi, kes praegusel ajal soovivad Eestist ära minna ja proovida elu välismaal. See minek ei tähenda enamasti seda, et lahkutakse igaveseks. Tegelikult tahetakse oma maailmavaadet avardada ja uusi kogemusi ning tutvusi omandada. Kui siis kord kodumaale tagasi pöördutakse, on need inimesed tunduvalt sõbralikumad ja naeratavamad ning tahaks loota, et nad suudavad oma positiivsust ka teistesse süstida, et mitte ise langeda jälle sellesse tavalisse Eesti halli ja masendavasse rutiini. See on küll raske, kuid loodetavasti mitte võimatu.

Päikest Teie kõigi südametesse!

Tere tulemast Taisse!

2009-02-18T11:54:00.000-08:00

Tere kõigile, kes armastavad Taid ja eriti Phuketit! Siit hakkab leidma infot elust-olust seal ja vajadusel ka nõu.