Päev alagas nagu tavaliselt ikka viimastel kuudel suht samas rütmis, hommikul üles, natukene töötamist ja peale lõunal trenni. Olin just trenni lõpetanud ja suundumas kodu poole. Olin ületanud just koduse Chalongi ringi ja liikusin Rawai suunas esimeses reas, minu kõraval teises reas spurtisid oma rolleritega kaks kohalikku meesterahvast. Kuna mõnus trenniväsimus oli sees ja kuhugi kiiret ei olnud, siis liikusin suhteliselt rahulikus tempos. Minu kõrval liikujatel oli nähtavasti kiirem ja nii nad liikusid minust vähe kiiremini ja jõudsid minust umbes 10m ettepoole. Siis aga toimus midagi, mis mind täna siia blogisse neid sõnu trükkima pani. Äkkitselt tekkis meile tee peale ette üks auto, mis otsustas üle kahe rea tagasipööret tegema hakata. Kuna liikusin nagu juba öeldud esimeses reas ja mitte väga kiirelt, siis ei olnud mul sellest autost vasakult möödumisega väga suuri probleeme aga nii hästi ei läinud minu kõrval liikunud kahe teise rollerijuhiga. Ma küll lootsin, et kohalikud rollerigurud tulevad manööverdamisega kuidagi moodi toime, kuid ma eksisin. Otse minu silme all põrutasid mõlemad rollerid autole külje pealt sisse, üks vastu tagumist ust, teine vastu juhi ust. Tagumisse uksesse sissepõrutaja oli aga õnneks Chakie Chan'i, Yet Li ning Van Damme ristsugutis, sest ta oskas nii osavalt selle paugu endale vastu võtta, kukkuda ja rulluda, et tal ei olnud ühtegi kriimustust, millestki tõsisemast rääkimata. See sell sobiks vabalt Hollywoodi filmidesse action-stseenidesse kobakäppasid asendama. Aga kahjuks nii hästi ei läinud selle kodanikuga, kes põrutas juhi ukse vastu. Kuigi sellest hetkest on nüüd juba üle paari tunni möödas, rullub see situatsioon ikka veel mu silme ees lahti nii detailselt nagu supervärava kordus mõnelt jalka-MMlt. Oli kuulda pidurite kriginat, kummide vilinat, aknaklaaside purunemist ja metalli ning plastiku murdumise helisid. Oli näha, kuidas rollerijuht pea ees (õnneks kiiver peas) põrutas läbi juhi poolse ukse küljeklaasi peaaegu poolenisti korraks autosse, et siis sama kiirelt sealt tagasi põrgates maanduda sõidutee asfaltkattelisel pinnal jäädes sinna tõmmeldes ja vappudes lebama.
Mina olin oma rolleri ka peatanud ja jälgisin toimuvat oma ihuliikmete värina saatel, mida põhjustas äsjanähtu. See, mis toimus, oli minule väga suureks üllatuseks. Polnud mingit paanikat, kohe olid kohal mõned kohalikud, kes tegid telefonikõnesid, üks seljakotireisijast farang andis esmast abi ja 2 minutiga olid kohal ka kaks politseinikku, kes hakkasid liiklust sujuvalt ümber suunama. Mõni hetk hiljem tekkis eikusagilt sündmuskohale ka juba natukene profesionaalsem farang, kes kummikindaid kätte tõmmates ja vajalikke juhiseid jagades meditsiinilist abi andis. 5-6 minutiga oli kohal ka kiirabi, kes kannatanu kehaosasid kindlat fikseerides teda kanderaamile asetama asusid ja hetke pärast liikuski kodanik juba hoopis risti vastupidises suunas sellele, kuhu ta veel 15 minutit tagasi minna tahtis. Ainult sinised plätud lömastatud rolleri kõrval jäid kurvalt peremeest taga igatsema.
Kõik toimus väga väga kiirelt ja sujuvalt, nagu oleks tegemist mingi kiirabi, päästeameti ja politsei ühisõppusega, kus nurga taga on kõik selleks sündmuseks juba ette valmistatud ja oodatakse ainult oma hetke, millal kohale tormata, mitte tegelikkuses asetleidva juhtumiga. Eks selliseid juhtumeid leiab siin aset muidugi ka väga tihti. Ütleb statistikagi, et Tais saab igas tunnis surma liiklusõnnetuse tõttu kaks inimest, üks Bangkokis ja üks mõnes muus Tai piirkonnas. Seega sellelaadne õnnetuste likvideerimise kogemus on neil selle kurva statistika alusel loomulikult olemas.
Kollase ajakirjanduse asjapulgad küsiksid loomulikult nüüd kohe, et kus siis on pildimaterjal sellest sündmusest, et esilehel eksponeerida valu, verd jne. Mul oli võimalus seda hetke jäädvustada, aga minu käsi ei tõusnud sellest pilte tegema, kuna sellised asjad ei ole minu arvates jäädvustamiseks. Õnneks ei olnud ka seal ühtegi teist paparatsost perverti, kes oma 15-minutilise kuuluse nimel oleks kurbi kaadreid jäädvustanud. Seetõttu lisasingi selle postituse juurde paar vastupidi väga kaunist pilti, et meeleolu väga nukker ei oleks ja lootma jäädes, et homme-ülehomme ei peaks kohalikest uudistest lugema järjekordsest tragiilisest avariist, kus keegi oma elu kaotas...
Kindlasti ei taha ma selle jutuga kelleltki rolleriga sõitmise isu ära võtta siin Tais, sest siinne kliima on ju selleks ideaalne, kus terve aasta läbi on soe ja see liikumisvahend annab just sellise mõnusa vabaduse, et liikuda punktist A punkti B soodsalt ja ummikuid vältides. Tuleb lihtsalt olla väga ettevaatlik, kanda kiivrit ja mitte kihutada.
Ohtut liiklemist kõigile ükskõik kus ja ükskõik millega liigeldes!!!
