Selleks broneerisin kohalikust firmast vastava reisi, mis hakkas minu jaoks 5.45 hommikul ja seega jäi magamiseks suhteliselt vähe aega, eriti veel seetõttu, et mul und ei olnud. Sain magada umbes tunnikese enne reisile minekut. Buss oli õigeaegselt platsis ja sõit võis alata, õnneks rahvast väga palju peale ei tulnud ning tagareas oli võimalik mõnusalt und lasta kogu selle 3-4 tunnise tee Ranongi. Unesegasena seal ärgates juhatati meid kuhugi kohalikku hotelli söögisaali, mis meenutas natsa nõukaaegset sööklat. Õnneks oli söök, mis mulle toodi (reisi alguses sai muuseas menüüst valida, mida kohapeal süüa tahad) täitsa OK, seega kõhu sain mõnusasti täis.Edasi läks asi juba natsa julmemaks.
Meid juhtatati kohalikku sadamasse, kus mingi libekeelne kohalik suunas kõiki kohaliku Tai piirpunkti järjekorda. Peale seda võttis ta meie passid ära ning minul isiklikult oli küll päris kõhe tunne, kuna ümruskond oli kõike muud kui turvaline seal. Aga vana ise kiitis takka, et sa oled vist esimest korda ja ei tea, kuidas asjad käivad, seega ära pabista. No eks ma siis nii ka käitusin ja püüdsin mitte pabistada. Edasi lükati meid pikasabalisse paati, kuhu tuli ronida üle 4-5 teise pikasabalise, nii et mõnigi meie seltskonnast tasakaalu kaotas, õnneks jõudsime kõik õnnelikult pardale. Paadiga sõitsime umbes 30 meetrit, et jõuda mingisuguse laeva peale, 
mis viis meid Myanmari. Laevareis ise kestis umbes pool tundi aga juba kaugelt paistis see Myanmar mitte kõige toredam koht. 
Kohale jõudes, oli sadams vastas mingi 6-7 kohalikku "ärimeest", kes pakkusid kõikvõimalikku poolillegaalset kraami, mida saab sealt võileiva hinnaga, et osta aga ära ning vii Taisse. Otsustasin seekord selle võimaluse kasutamata jätta, kuna sealses vanglas ei ole kindlasti väga mõnus olla, sest isegi kohalik piirikontrolliamet asus sellises peldikus, kust tahtsin kiiresti ära saada. Kahjuks pidin seal veetma umbes pool tundi, sest kohalik bürokraatia võttis nii kaua aega, et vajalikud templid passi saaksid. Olles passi kätte saanud, jäädvustasin selle urka ka oma pildimasinasse, peale mida tormasid minu poole umbes 5 kohalikku "korrakaitsjat", kes väitsid, et seda hoonet pildistada ei tohi, seega lubasin neile selle pildi kustutada ja tormasin tuvalisuse eesmärgil laevale tagasi. Pildi suutsin õnneks säilitada.Peale seda oli jälle pool tundi merel loksumist ning siis jälle kohaliku putka luugi taha, et saada vajalikud templid riigis viibimiseks. Peale seda hakkaski tagasitee Phuketisse, mis tundus ikka päris pikk, hoolimata sellest, et bussijuht pani peale mingi Hollywoodi viimasehetke kunstiteose.
Lisaks tundus bussijuhi soontes voolavat Markko Märtini või Michael Schumacheri veri, kuna vihmasel tagasiteel arendas buss kiirust 120-130 km tunnis ning pimedates kurvides ei olnud probleemi teistest sõidukitest möödumisel. Õnneks oli minule abiks jälle tagumine pink, kus sai mugavalt pikali heita ja silmad sulgeda, et seda õudust mitte näha. Igatahes olime me õhtul 18.30 paiku õnnelikult Chalongis tagasi ja mul on jälle kindlustatud Tai Kuningriigis viibimine kuni veebruari keskpaigani.Nii et sellised seiklused siis see nädal...
No comments:
Post a Comment