Pattayal vanemate juures

Paljud on minu käest küsinud, et kuhu tasuks minna, et kas Pattayale või Phuktile. Kuna ma ei olnud varem Pattayal käinud ja ainult teiste inimeste arvamusi kuulnud, mille alusel siis neile soovitusi jagasin, siis nüüd oli hea võimalus see koht ise üle vaadata, kuna vanemad kasutasid soodsat võimalust ning haarasid kinni Pattaya puhukusereisist. Mina eeskujuliku pojana pidin neid siin samas nurda taga ikka ju vaatamas käima, kuidas siis muidu. Eestisse külla minna on ikka tunduvalt keerulisem ja kallim.

Phuketilt lendasin lennukiga Bangkoki lennujaama ning sealt sai mugavalt kohe esimese korruse mingist putkast soetada 124 bahtise bussipilte otse Pattayale. Seega ülimugav võimalus, et ei pea lennujaamast kuhugi linna mingeid transpordi võimalusi otsima minema, et Pattayale jõuda. Buss tegi kom peatust Pattayal - põhja, kesk ja lõuna osas. Vanemate hotell oli esimese bussipeatuse kohale suht lähedal ning sealtoli rolleritaksoga ainult mingi 5 minutit sõita, kuid tädi, kes rollerit juhtis kahjuks ei osanud õiget teed valida ja seetõttu kujunes sõiduks 15 minutit. Aga varsti olingi hotellis ning peaaegu üle poole aasta jälle vanemaid näha oli suur rõõm. Kuna hotell asus kohe mere ääres, siis nägin ära ka Pattaya ranna ning see ei olnud kahjuks üldse nii ilus, kui Phuketi läänekalda kaunid rannad, rohkem meenutas see idakallast, kust enamasti paadid väljuvad. Vanemadki kurtsid, et keegi meres ujumas ei käi ja nmad ka ei kippunud, kõik kasutasid enda jahutamiseks ainult hotelli basseini, kuna merevesi ei ahvatlenud.

Aga peale väikseid tavapäraseid taasühinemise tseremooniaid otsustasime minna päris Pattaya keskusesse ka, kuna hotell ise asus mingi 15 minuti autosõidu kaugusel, et üle vaadata see kurikuulus Patongi suurem ja tugevam vend. Eks ta paljuski meenutaski Patongi mulle, lihtsalt kõik oli suurem, Central Festivali kaubanduskeskus oli suurem, Pattaya ise oli suurem, walking street oli pikem, rand oli pikem, aga kahjuks mustem ka, venelasi oli väga palju rohkem. Üldse torkaski silma, et paljud sildid olidki vene keelsed ning järjest üks teise kõrval olid vene restoranid, baarid jne. Kohe oli näha, kes Pattayal vist põhikilent on. Sellest on muidugi kahju aga mis teha, eks Eesti suure naabri kalleid alamaid jagub üle maailma igale poole ikka rohkem ja rohkem. Ainuke asi, mis mulle meeldis, oli see, et Pattaya nn. Bangla Road oli mere ääres paralleelselt sellega ning enamustes baarides ja restoranides olid istumiskohad mere peal vaatega Pattayale ja merele. Seda Phuketil näha ei ole.

Hinnaklass tundus muidugi Phuketiga võrreldes olema odavam, mis kindlasti paljusid Sinna meelitab. Eks reisid ise ka sinna odavamad ja seetõttu mu vanemadki seekord sinna otsustasid minna. Isegi vaatasin netist, et hotellide hinnad on seal ikka küll odavamad kui Phuketil aga nüüd seal ära käinuna, sain ka aru miks. Leidsime ka Pattayal ühe vahva koha, kus oli "Happy Hour" ning nagu idaeuroopa turistile kohane, kasutasime selle võimaluse kohe meelsasti ära ning lubasime kõik endale kolm üllatavalt head kokteili:)

Kokkuvõttes võib öelda, et korra oli tore seal ära käia aga mina isiklikult ei viitsi küll sinna enam rohkem tagasi minna - Phuket kui kodukoht, on mulle ikka mitu mitu korda armsam.