Tuesday, June 28, 2011

Avarii

On möödunud peaaegu poolteist aastat sellest, kui siia blogisse midagi toksisin aga täna nähtu, kogetu ja läbielatu äratas minus taas hetkeks kirjaniku pisiku, mis tahab ennast must-valgelt välja elada.
Päev alagas nagu tavaliselt ikka viimastel kuudel suht samas rütmis, hommikul üles, natukene töötamist ja peale lõunal trenni. Olin just trenni lõpetanud ja suundumas kodu poole. Olin ületanud just koduse Chalongi ringi ja liikusin Rawai suunas esimeses reas, minu kõraval teises reas spurtisid oma rolleritega kaks kohalikku meesterahvast. Kuna mõnus trenniväsimus oli sees ja kuhugi kiiret ei olnud, siis liikusin suhteliselt rahulikus tempos. Minu kõrval liikujatel oli nähtavasti kiirem ja nii nad liikusid minust vähe kiiremini ja jõudsid minust umbes 10m ettepoole. Siis aga toimus midagi, mis mind täna siia blogisse neid sõnu trükkima pani. Äkkitselt tekkis meile tee peale ette üks auto, mis otsustas üle kahe rea tagasipööret tegema hakata. Kuna liikusin nagu juba öeldud esimeses reas ja mitte väga kiirelt, siis ei olnud mul sellest autost vasakult möödumisega väga suuri probleeme aga nii hästi ei läinud minu kõrval liikunud kahe teise rollerijuhiga. Ma küll lootsin, et kohalikud rollerigurud tulevad manööverdamisega kuidagi moodi toime, kuid ma eksisin. Otse minu silme all põrutasid mõlemad rollerid autole külje pealt sisse, üks vastu tagumist ust, teine vastu juhi ust. Tagumisse uksesse sissepõrutaja oli aga õnneks Chakie Chan'i, Yet Li ning Van Damme ristsugutis, sest ta oskas nii osavalt selle paugu endale vastu võtta, kukkuda ja rulluda, et tal ei olnud ühtegi kriimustust, millestki tõsisemast rääkimata. See sell sobiks vabalt Hollywoodi filmidesse action-stseenidesse kobakäppasid asendama. Aga kahjuks nii hästi ei läinud selle kodanikuga, kes põrutas juhi ukse vastu. Kuigi sellest hetkest on nüüd juba üle paari tunni möödas, rullub see situatsioon ikka veel mu silme ees lahti nii detailselt nagu supervärava kordus mõnelt jalka-MMlt. Oli kuulda pidurite kriginat, kummide vilinat, aknaklaaside purunemist ja metalli ning plastiku murdumise helisid. Oli näha, kuidas rollerijuht pea ees (õnneks kiiver peas) põrutas läbi juhi poolse ukse küljeklaasi peaaegu poolenisti korraks autosse, et siis sama kiirelt sealt tagasi põrgates maanduda sõidutee asfaltkattelisel pinnal jäädes sinna tõmmeldes ja vappudes lebama.

Mina olin oma rolleri ka peatanud ja jälgisin toimuvat oma ihuliikmete värina saatel, mida põhjustas äsjanähtu. See, mis toimus, oli minule väga suureks üllatuseks. Polnud mingit paanikat, kohe olid kohal mõned kohalikud, kes tegid telefonikõnesid, üks seljakotireisijast farang andis esmast abi ja 2 minutiga olid kohal ka kaks politseinikku, kes hakkasid liiklust sujuvalt ümber suunama. Mõni hetk hiljem tekkis eikusagilt sündmuskohale ka juba natukene profesionaalsem farang, kes kummikindaid kätte tõmmates ja vajalikke juhiseid jagades meditsiinilist abi andis. 5-6 minutiga oli kohal ka kiirabi, kes kannatanu kehaosasid kindlat fikseerides teda kanderaamile asetama asusid ja hetke pärast liikuski kodanik juba hoopis risti vastupidises suunas sellele, kuhu ta veel 15 minutit tagasi minna tahtis. Ainult sinised plätud lömastatud rolleri kõrval jäid kurvalt peremeest taga igatsema.

Kõik toimus väga väga kiirelt ja sujuvalt, nagu oleks tegemist mingi kiirabi, päästeameti ja politsei ühisõppusega, kus nurga taga on kõik selleks sündmuseks juba ette valmistatud ja oodatakse ainult oma hetke, millal kohale tormata, mitte tegelikkuses asetleidva juhtumiga. Eks selliseid juhtumeid leiab siin aset muidugi ka väga tihti. Ütleb statistikagi, et Tais saab igas tunnis surma liiklusõnnetuse tõttu kaks inimest, üks Bangkokis ja üks mõnes muus Tai piirkonnas. Seega sellelaadne õnnetuste likvideerimise kogemus on neil selle kurva statistika alusel loomulikult olemas.

Kollase ajakirjanduse asjapulgad küsiksid loomulikult nüüd kohe, et kus siis on pildimaterjal sellest sündmusest, et esilehel eksponeerida valu, verd jne. Mul oli võimalus seda hetke jäädvustada, aga minu käsi ei tõusnud sellest pilte tegema, kuna sellised asjad ei ole minu arvates jäädvustamiseks. Õnneks ei olnud ka seal ühtegi teist paparatsost perverti, kes oma 15-minutilise kuuluse nimel oleks kurbi kaadreid jäädvustanud. Seetõttu lisasingi selle postituse juurde paar vastupidi väga kaunist pilti, et meeleolu väga nukker ei oleks ja lootma jäädes, et homme-ülehomme ei peaks kohalikest uudistest lugema järjekordsest tragiilisest avariist, kus keegi oma elu kaotas...

Kindlasti ei taha ma selle jutuga kelleltki rolleriga sõitmise isu ära võtta siin Tais, sest siinne kliima on ju selleks ideaalne, kus terve aasta läbi on soe ja see liikumisvahend annab just sellise mõnusa vabaduse, et liikuda punktist A punkti B soodsalt ja ummikuid vältides. Tuleb lihtsalt olla väga ettevaatlik, kanda kiivrit ja mitte kihutada.

Ohtut liiklemist kõigile ükskõik kus ja ükskõik millega liigeldes!!!

Tuesday, January 19, 2010

Pattayal vanemate juures

Paljud on minu käest küsinud, et kuhu tasuks minna, et kas Pattayale või Phuktile. Kuna ma ei olnud varem Pattayal käinud ja ainult teiste inimeste arvamusi kuulnud, mille alusel siis neile soovitusi jagasin, siis nüüd oli hea võimalus see koht ise üle vaadata, kuna vanemad kasutasid soodsat võimalust ning haarasid kinni Pattaya puhukusereisist. Mina eeskujuliku pojana pidin neid siin samas nurda taga ikka ju vaatamas käima, kuidas siis muidu. Eestisse külla minna on ikka tunduvalt keerulisem ja kallim.

Phuketilt lendasin lennukiga Bangkoki lennujaama ning sealt sai mugavalt kohe esimese korruse mingist putkast soetada 124 bahtise bussipilte otse Pattayale. Seega ülimugav võimalus, et ei pea lennujaamast kuhugi linna mingeid transpordi võimalusi otsima minema, et Pattayale jõuda. Buss tegi kom peatust Pattayal - põhja, kesk ja lõuna osas. Vanemate hotell oli esimese bussipeatuse kohale suht lähedal ning sealtoli rolleritaksoga ainult mingi 5 minutit sõita, kuid tädi, kes rollerit juhtis kahjuks ei osanud õiget teed valida ja seetõttu kujunes sõiduks 15 minutit. Aga varsti olingi hotellis ning peaaegu üle poole aasta jälle vanemaid näha oli suur rõõm. Kuna hotell asus kohe mere ääres, siis nägin ära ka Pattaya ranna ning see ei olnud kahjuks üldse nii ilus, kui Phuketi läänekalda kaunid rannad, rohkem meenutas see idakallast, kust enamasti paadid väljuvad. Vanemadki kurtsid, et keegi meres ujumas ei käi ja nmad ka ei kippunud, kõik kasutasid enda jahutamiseks ainult hotelli basseini, kuna merevesi ei ahvatlenud.

Aga peale väikseid tavapäraseid taasühinemise tseremooniaid otsustasime minna päris Pattaya keskusesse ka, kuna hotell ise asus mingi 15 minuti autosõidu kaugusel, et üle vaadata see kurikuulus Patongi suurem ja tugevam vend. Eks ta paljuski meenutaski Patongi mulle, lihtsalt kõik oli suurem, Central Festivali kaubanduskeskus oli suurem, Pattaya ise oli suurem, walking street oli pikem, rand oli pikem, aga kahjuks mustem ka, venelasi oli väga palju rohkem. Üldse torkaski silma, et paljud sildid olidki vene keelsed ning järjest üks teise kõrval olid vene restoranid, baarid jne. Kohe oli näha, kes Pattayal vist põhikilent on. Sellest on muidugi kahju aga mis teha, eks Eesti suure naabri kalleid alamaid jagub üle maailma igale poole ikka rohkem ja rohkem. Ainuke asi, mis mulle meeldis, oli see, et Pattaya nn. Bangla Road oli mere ääres paralleelselt sellega ning enamustes baarides ja restoranides olid istumiskohad mere peal vaatega Pattayale ja merele. Seda Phuketil näha ei ole.

Hinnaklass tundus muidugi Phuketiga võrreldes olema odavam, mis kindlasti paljusid Sinna meelitab. Eks reisid ise ka sinna odavamad ja seetõttu mu vanemadki seekord sinna otsustasid minna. Isegi vaatasin netist, et hotellide hinnad on seal ikka küll odavamad kui Phuketil aga nüüd seal ära käinuna, sain ka aru miks. Leidsime ka Pattayal ühe vahva koha, kus oli "Happy Hour" ning nagu idaeuroopa turistile kohane, kasutasime selle võimaluse kohe meelsasti ära ning lubasime kõik endale kolm üllatavalt head kokteili:)

Kokkuvõttes võib öelda, et korra oli tore seal ära käia aga mina isiklikult ei viitsi küll sinna enam rohkem tagasi minna - Phuket kui kodukoht, on mulle ikka mitu mitu korda armsam.

Sunday, January 10, 2010

Pühapäevane Brunch

Üks pühapäeva tuli isu minna kuhugi hommikut sööma. Olles Patongil juba mitu tiiru peale teinud ja mitte seda õiget kohta leidnud, tekkis mõte minna Kamala poole, et äkki leiaks midagi uut ja huvitavat. Peale 15 minutilist sõitu leiduski Kamala mereäärsel lõigul ehk nn. Millioner's Mile'l selline uus resort nagu Cape Sienna ja seal asub selline põnev söögikoht Blum Fine Dining, ning iga pühapäev kell 12 kuni 15 vahel on seal Sunday Brunch, kus võimalik valida kõiksuguste hõrgutavate suupistete ja toitude vahel alates sushist ja sashimist ning lõpetades austrite, foie gras ning lobsteritega . Lisaks saab veel valida kolme põhiroa vahel ning valikus ka supp ja erinevad magustoidud. Istuda saab nii sees, kus mõnusalt jahe õhk tänu konditsioneerile või siis väljas terrassil aga parimadkohad on mõlemal pool restorani külje peal, kus lauad on veega mbritsetud varjualustes. Lihtsalt brunch maksab 1200 bahti, koos poole pudeli veiniga 1500 bahti inimene. Maitseelamus on garanteeritud ning ka koht ise on vaatamistväärt. Resotran asub kõrgel mäeotsas ning sealt avaneb fantastiline vaade merele. Kindlasti tasub õhtuti külastada ka kokteilide nautimiseks Vanilla Sky Bar & Lounge'i. Seega on Phuketil jälle üks põnev ja uus koht olemas toidugurmaanidele, kes hindavad kvaliteeti ja maitseelamust ning kaunist keskkonda enda ümber.

Saturday, December 12, 2009

Muusika nauding

Juba pikemat aega olen käinud korra nädalas Phuket Townis ühes väikeses hubases baaris jazzi kuulamas. Nimelt on iga kolmapäeva õhtul seal selline jazziüritus, kus üks umbes 65 aastane inglise vanahärra käib lihtsalt ennast välja elamas ja oma lõbuks laulmas. Üldjuhul on seal ainult tema mõned tuttavad ja baari enda töötajad, seega kokku võibolla 7-8 inimest teda kuulamas aga see tekitabki sellise väga eheda ja mõnusa feelingu.

Samuti saavad inimesed, kes oskavad mõnda pilli mängida, seal kätt harjutada ja koos kohalike pillimeestega musitseerida. Tihti on liskas sellele vanahärrale ka nii nimetatud külalisesinejaid ehk samuti omalõbuks lauljaid, kes tulevad sinna ja esitavad erinevaid lugusid. Ja peab ütlema, et siiamaani on kõik olnud suurepäraste häältega uskumatult head lauljad. Lihtsalt super on neid kuulata. Seetõttu ongi see minu jaoks ja nii mõnegi teisegi jaoks suhteliselt kohustuslikuks saanud, et iga kolmapäeva õhtul on Phuket Towni Music Matter nimelisse baari minek, kus lisaks heale muusikale on ka väga head kokteilid, mida kõrvapaitavate helide taustal nautida. video
Võrreldes Patongiga, kus kõik on puhtalt raha peal väljas, siis see on väga heaks kontrastiks, kuna tegemist ei ole üldse kommertsiga, vaid puhtalt eheda naudinguga, kus inimesed teevad seda, mis neile meeldib ja see teebki selle koha ja selle vanahärra minu jaoks eriliseks.

Wednesday, November 18, 2009

Visa-Run

Aeg on uskumatult kiirelt möödunud ning üleeile oligi aeg jälle minna visa-run'le. Kuna Phuketile on jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg, siis tänu sellele on ka lennupiletid lähiriikidesse muutunud päris kirveks, seetõttu otsustasin seekord teha passi templi löömise reisi väikebussiga Tai naaberriiki Myanmari (Burmasse). Selleks broneerisin kohalikust firmast vastava reisi, mis hakkas minu jaoks 5.45 hommikul ja seega jäi magamiseks suhteliselt vähe aega, eriti veel seetõttu, et mul und ei olnud. Sain magada umbes tunnikese enne reisile minekut. Buss oli õigeaegselt platsis ja sõit võis alata, õnneks rahvast väga palju peale ei tulnud ning tagareas oli võimalik mõnusalt und lasta kogu selle 3-4 tunnise tee Ranongi. Unesegasena seal ärgates juhatati meid kuhugi kohalikku hotelli söögisaali, mis meenutas natsa nõukaaegset sööklat. Õnneks oli söök, mis mulle toodi (reisi alguses sai muuseas menüüst valida, mida kohapeal süüa tahad) täitsa OK, seega kõhu sain mõnusasti täis.

Edasi läks asi juba natsa julmemaks. Meid juhtatati kohalikku sadamasse, kus mingi libekeelne kohalik suunas kõiki kohaliku Tai piirpunkti järjekorda. Peale seda võttis ta meie passid ära ning minul isiklikult oli küll päris kõhe tunne, kuna ümruskond oli kõike muud kui turvaline seal. Aga vana ise kiitis takka, et sa oled vist esimest korda ja ei tea, kuidas asjad käivad, seega ära pabista. No eks ma siis nii ka käitusin ja püüdsin mitte pabistada. Edasi lükati meid pikasabalisse paati, kuhu tuli ronida üle 4-5 teise pikasabalise, nii et mõnigi meie seltskonnast tasakaalu kaotas, õnneks jõudsime kõik õnnelikult pardale. Paadiga sõitsime umbes 30 meetrit, et jõuda mingisuguse laeva peale, mis viis meid Myanmari. Laevareis ise kestis umbes pool tundi aga juba kaugelt paistis see Myanmar mitte kõige toredam koht. Kohale jõudes, oli sadams vastas mingi 6-7 kohalikku "ärimeest", kes pakkusid kõikvõimalikku poolillegaalset kraami, mida saab sealt võileiva hinnaga, et osta aga ära ning vii Taisse. Otsustasin seekord selle võimaluse kasutamata jätta, kuna sealses vanglas ei ole kindlasti väga mõnus olla, sest isegi kohalik piirikontrolliamet asus sellises peldikus, kust tahtsin kiiresti ära saada. Kahjuks pidin seal veetma umbes pool tundi, sest kohalik bürokraatia võttis nii kaua aega, et vajalikud templid passi saaksid. Olles passi kätte saanud, jäädvustasin selle urka ka oma pildimasinasse, peale mida tormasid minu poole umbes 5 kohalikku "korrakaitsjat", kes väitsid, et seda hoonet pildistada ei tohi, seega lubasin neile selle pildi kustutada ja tormasin tuvalisuse eesmärgil laevale tagasi. Pildi suutsin õnneks säilitada.

Peale seda oli jälle pool tundi merel loksumist ning siis jälle kohaliku putka luugi taha, et saada vajalikud templid riigis viibimiseks. Peale seda hakkaski tagasitee Phuketisse, mis tundus ikka päris pikk, hoolimata sellest, et bussijuht pani peale mingi Hollywoodi viimasehetke kunstiteose. Lisaks tundus bussijuhi soontes voolavat Markko Märtini või Michael Schumacheri veri, kuna vihmasel tagasiteel arendas buss kiirust 120-130 km tunnis ning pimedates kurvides ei olnud probleemi teistest sõidukitest möödumisel. Õnneks oli minule abiks jälle tagumine pink, kus sai mugavalt pikali heita ja silmad sulgeda, et seda õudust mitte näha. Igatahes olime me õhtul 18.30 paiku õnnelikult Chalongis tagasi ja mul on jälle kindlustatud Tai Kuningriigis viibimine kuni veebruari keskpaigani.

Nii et sellised seiklused siis see nädal...

Wednesday, November 11, 2009

Sukeldumine ja haiglatrip

Eile käisid siis kaks eestlast proovisukeldumisel ning kuna tegemist oli puhtalt eestlastest koosneva privaatse seltskonnaga, siis otsustasin ka ise kaasa minna, et see asi üle vaadata. Läksime siis seitsme liikmelise seltskonnaga juba hommikul vara Chalongi sadamast mõnusa laevaga Racha Yai Islandi poole, kus siis kaks julget proovisid sukeldumist. Esimene sukeldumine toimus Batoki lahe ranna läheduses. Alguses andis instruktor mõningad juhised ning peagi oldigi vees. Esimesel sukeldumisel olid härrased vee all 54 minutit, mis väga hea tulemus, kuna üldjuhul on esmakordsel sukeldumisel vee all olemise pikkus 20-30 minutit, kuid kui hingamisega on kõik korras ja paanitsemist ei ole, siis saab ka kauem olla, seega seekord õnnestus kõik väga hästi. Seal läheduses asuvad ka veealune tempel ning suured elevandid, mida juba kogenud sukeldujad saavad vaatamas käia, sest nad asuvad proovisukeldumiseks liiga sügaval. Üle 11 meetri ei ole esimestel kordadel lubatud sukelduda. Seniks kuni osad meist vee all tutvusid Racha saarega, otsustasin mina aega parajaks teha saart lähemalt maa pealt vaadates. Ujusin snorgeldades siis kaldale ja tegin väikese jalutuskäigu seal. Saar on parajalt mõnusa suurusega ning õnneks seal väga suurt tegevust ei toimu. On vaid kaks majutusasutust: üks selline lihtsam Raya Resort ning teine väga luksuslik ja üks maailma parimaid rannaresorte The Racha.
Tahtsin minagi siis selle uhke majutusasutuse üle vaadata, kuid nagu teada, on Phuketile jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg ning seetõttu kõik ilusamad ja parimad kohad välja müüdud. Nii oli ka kahjuks The Rachaga, seetõttu jäi mul see seestpoolt nägemata, kuid väljast oli ta igati kaunis ja hubane, kus on mõnus rahus ja vaikuses oma puhkust veeta. Peagi aga suundusin oma vesisel teekonnal laevale tagasi, et minna juba saare teisele küljele Kon Kare lahe ranna lähedale, et seltsimehed saaksid teha oma teise sukeldumise. Ülejäänud said see aeg päikest võtta ning sooritada vettehüppeid laeva ülemistelt tekkidelt. Teine sukeldumine kestis neil 58 minutit ja selle ajaga nähti nii mõndagi huvitavat, mida veealune elu pakkuda võib. Peale seda juba alustasimegi teekonda tagasi Chalongi sadama poole, kõigil suur rahulolu silmis ja südames korda läinud merereisist. Kahele julgele sukeldujale avaldas see reis nii suurt vaimustust, et üks neist soovis analoogset trippi korrata ja teine tahtis kohe OWD kursuse läbi teha. Seega läks see üritus igati täkkesse ning usun, et selliseid toredaid reise tuleb peagi veel.

Õhtul aga sai ära proovitud ka Phuketi erakorralise meditsiini kvaliteet, kuna kahjuks haigestus üke meie tuttav nii raskelt, et tuli kutsuda Phuket International Hospitali kiirabi kohale. Olukorda osutus aga tõsisemaks, kui me arvasime ja seeõttu tuli kella ühe paiku öösel ette võtta reis haiglasse, kus siis mõningate uuringute järel otsustati meie tuttav jätta kogu ööks haiglasse. Palat, mis talle anti oli parem, kui paljude hotellide numbritoad. Esiteks oli ta üksinda toas ning tuba oli keskmisest parema hotellitoa vääriline LCD teleri, suure külmkapi, diivani, toolide ning suure rõduga, kus samuti laud ja toolid - kõik arvatavasti selleks, et patsient ennast võimalikult mõnusalt tunneks. See ilmselt ka mõjus, sest täna hommikul oli patsiendi tervis juba tunduvalt parem ning ka Eesti ravikindlustus toimis suhteliselt hästi ning ise ei pidanud haiglasse üldse raha jätma, selle korraldab juba kindlustus kõik kenasti ära.

Seega lõpp hea, kõik hea :)

Saturday, October 24, 2009

Vegetarian Festival

Täna siis sai käidud Eesti kogukonna esindajatega hommikul vara juba Phuket Townis,et ära näha see kurikuulus rongkäik, kus transiseisundis inimesed on oma põskedest ja keeltest igasuguseid erinevaid esemeid läbi torganud ja jalutavad nendega mööda linna. Oma emotsioonidest ma juba kirjutasin www.phukest.com lehel, aga mõne sõnaga mainiks selle ürituse ajaloost.

Nimelt Phuket Vegetarian Fetival sai alguse 1825. aastal, kui saare keskuseks sai Kathu piirkonnas olev Get-hoe asula, kus oli palju tinakaevandusi ja immigrantidest Hiina kaevureid. Kathu oli sellel ajal suhteliselt asustamata dzungel, kus vohasid erinevad viirused ja haigused. Sellel ajal tuli sinnakanti Hiina muusikute grupp, et kaasmaalastest kaevuritele meelelahutust pakkuda. Õnnetul kombel nakatus kogu trupp tundmatusse viirusesse ning nad alustasid taimetoidu dieeti, kahe Hiina jumala - Kiew Ong Tai Teh ja Yok Ong Sone Teh auks. Peale seda nende haigusnähud kadusid. See äratus suurt huvi Kathu kohalike elanike seas, kes tahtsid teada, kuidas nad oma haigusest jagu said. Selgus, et rituaalne taimetoidudieet koos religioossete tseremooniatega oli selleks ravimiks ning inimesed hakkasid sellese tõsiselt uskuma. Niimoodi see festival alguse saigi hakates pihta Hiina kalendri järgi üheksanda kuu esimesel õhtul ning lõppedes üheksanda päeva õhtul ning eesmärgiks oli tuua õnne nii üksikisikutele kui ka temaga koosolevale kogukonnale.

Mõniaeg hiljem läks üks festivali osaleja Hiinasse, et tuua sealt jumalikke pühakirju, mida kasutati pühalikel tseremooniatel. Üheksanda kuu seitsmendal õhtul saabus ta tagasi Phuketile ning kui inimesed sellest kuulsid, siis läksid nad rongkäigus talle ja tema pühale saadetisele vastu, nii saigi algust selle festivali tuntud rongkäik.

Üks päev enne festivali algust pärastlõunal püstitati igas Phuketi Hiina templis pühamast, et kutsuda jumalad festivalist osavõtma. Keskööl riputati masti otsa üheks laternat, mis tähistasid festivali algust. Kaks kõige olulisemat jumalat – Yok Ong Hong Tae ja Kiew Ong Tai Tae – kutsuti samuti keskööl, et nad juhataksid pühalikke tseremooniaid festivali ajal.

Festivali ajal on mitmeid erinevaid pühaüritusi nagu elujumala LamTao ja surmajumala Pak Tao auks rongkäigud ning Mah Song’i saavutamine võttes tulise õli vanne, mõõkadest redelil ronides, torgates erinevaid asju põsest ning keelest läbi ja sütel kõndides. Üritus lõppeb austuse avaldamise tseremooniatega kõikides templites ja jumalate ära saatmisega viimasel õhtul kui ilutulestik on kõige võimsam.

Mah Song on väljavalitu, kelle sisse on jumal läinud festivali ajal. Neil avalduvad üleloomulikud võimed ning nad kasutavad enesepiinamist, et ajada välja pahad vaimud oma kehadest ning tuua oma kogukonnale head õnne. Mah Songe on kahte liiki, ühed, kellel on aimdus kätte jõudvast hukatusest ning nad tahavad oma eluiga pikendada ning teised, kes on spetsiaalselt välja valitud jumalate poolt oma moraalsete tõekspidamiste tõttu.

Kogu festivali ajal kõlavad trummihelinad ning ilutulestiku paugud, eriti tseremooniate läbiviimise ajal ning mida kõvemalt need kõlavad, siis seda parem, kuna see peletab eemale kurjad vaimud.

Festivalil osalejad peavad taimetoidudieeti, et muutuda nii vaimeslt kui füüsiliselt tugevamaks ning nad peavad hoiduma kõikidest pahedest. Seetõttu ongi see üritus sisemise rahulolu, vaimsuse ja puhtuse allikas.

Aga rohkem ei hakka ma midagi pikemalt siin pajatama, eks üks pilt ütleb nagunii rohkem kui tuhat sõna, seega vaadake parem pilte: