Ilm Phuketil

Kuna paljusid huvitab, kuidas on lood vihmaga Phuketil, siis panen siia ülesse ühe graafiku, mis näitab keskmist sademete hulka kuude kaupa Phuketi saarel:











Täpsem artikkel asub siin.

Big Budha

Eile sai siis külastatud Phuketi kaitseinglit ehk Suurt Budha. Olen teda pikka aega oma kodus rõdult imetlenud ja mõelnud, et peaks minema vaatama, kuid koguaeg on midagi vahele tulnud või meelest läinud. Eile aga sattus kokku, et üks mu kohalik sõber oli ka sinna minemas ja nii saime oma teed ühendada. Minul ka toredam, kuna sain oma küsimustele kohe ka vastused. Kogu see ala ei ole veel valmis – teede ja piirete ehitamine alles käib, kuid Budha ise seisab oma täies hiilguses mäe otsas ja valvab Phuketi saart. Eks peale tsunamit vajas Phuket kaitset ja loodame, et Suur Budha teeb oma tööd ja ei lase sellele paradiisisaarele rohkem enam kurja teha. Sellel eesmärgil Suurt Budha 4 aasta eest ehitama hakati ja suur on ta tõesti – 45 meetrit on kuju kõrguseks. Päris võimas tunne oli seal kõrval imepisikese kübemena ennast tunda.

Ja millised vaated avanevad sealt kõrgelt ülevalt Budha kõrvalt Phuketi saarele – võimas lihtsalt. Isegi Phuket Town oli nagu peopesa peal. Tuleb au anda Tai inimestele, kes sellise võimsa asja on valmis ehitanud ning eks sellest kujuneb jälle üks Phuketi turismimagneteid, kus busside kaupa turiste käima hakkab. Aga turism on ju siin peamine elatumisallikas, seega toob see kogu saarele kindlasti kasu.

Õpi tundma kohalikke tavasid!

Aeg on vahepeal nii kiiresti lennanud, et ei ole mahti saanud midagi kirjutada. Uskumatul kombel olen osanud ennast Phuketis, mis on ju tuntud turismipiirkond, kus tavaliselt kõik puhkavad, ennast tegevusega suhteliselt ära koormata. Kogu aeg on praktiliselt mingi tegevus käsil. Täna üle pika aja sain vedeleda natukene basseini ääres ja ilusast ilmast mõnu tunda. Eks alguses ikka, kui tahad sisse elada ja uusi tuttavaid leida, tuleb olla aktiivne ning ennast tegevuses hoida. Tegelikult ei ole hullu, see mulle just meeldibki:)

Kõige toredam on aega veeta kohalike seltsis, sest tänu sellele õpid Tai Kuningriiki ning nende kultuuri ja tavasid kõige paremini tundma. Üleeilse õhtu veetsin just ühes kauni vaatega kohaliku tuttava kodus, kus sõime-jõime kohalikke toite-jooke ning rääkisime lihtsalt maast ja ilmast. Tal oli külas ka sõber Saksamaalt ning nii me kolmekesi napsuklaasi taga mõnusalt õhtu ära veetsimegi vabas õhus. Mingil hetkel hakkas ka sadama, aga seal oli selline tore katusealune, kus sai mugavalt pikali asendis kaugele üle mere paistvaid Kata ja Kata-Noi tulesid vaadata ning jälgida äikese valgeid pintslitõmbeid pimedal taevalõuendil. See oli suurepärane - jälgisime niimoodi kolmekesi vist oma paar-kolm tundi.

Samuti ajasime vahepeal ikka juttu ka. Jutt läks kuidagi juuste lõikasime peale ja selgus, et Tais ei lõigata kolmapäeviti juukseid, pidi halba õnne või miskit tooma. Juuksurisalongidki pidid sel päeval kinni olema. Ma arvan, et kusagil turistidele mõeldud suurtes kaubanduskeskustes asuvad salongid on kindlasti avatud, ei ole küll tähele pannud, et kolmapäeviti suletud on, aga võib olla ei ole osanud ka vaadata. Kuid kohalikele mõeldud juuste lõikamise kohad pidid küll kolmapäeviti suletud olema, kuna kohalikud sel päeval ennast pügada ei lase. Suureks imestuseks ütles ka see Saksa sõber, et neilgi on selline tava, kuid ainult esmaspäeviti. Ei oska kohe midagi arvata, kuna tean inimesi, kes on Saksamaal aastaid elanud, kuid midagi sellist nad maininud ei ole. Võib-olla on see jälle kohalik Saksa vana traditsioon, kuna see härra oli üle 65 aasta vana, kes seda mainis ja suurtes linnades võibolla noored seda tava enam ei jälgi. Eks selliseid traditsioone on ka Eestis, millest vanemad inimesed veel kinni peavad või vähemalt mäletavad, kuid noored ei pruugi olla neist isegi mitte kuulnud. Eks põlvkondade vahetusega need vanad tavad ununevad ja uued tulevad peale. Elu läheb ju edasi.

Kuid öeldakse ju, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – eks me kõik peame sellest oma järelduse tegema.

Palju päikest Teie südametesse!

Katusekorter Kata Noil.

Puhkus ürgses looduses!

Kes tahavad puhata tõelise looduse keskel keset rahu ja vaikust, siis see koht on just Teile. Kui tunned huvi, küsi lisa.

Hetke lemmik hotell!

Vähesega saab hakkama

Lihtsalt mõtlesin, et soojale maale reisides ei ole vaja ikka üldse palju asju kaasa võtta. Piisab täiesti mõnest paarist lühikestest pükstest ja paarist T-särgist ning jalanõudest. Isegi hügeenitarbeid ei ole vaja kaasa tassida, kõik vajaliku saab osta kohapealt. Lennukiga reisimise teeb see ka lihtsamaks, kui saab ainult käsipagasiga hakkama, eriti ümberistumiste puhul, kus ei ole vaja tüütult oma kotte oodata ja pagasi kadumise pärast pabistada, vaid saab kohe mugavalt järgmisele lennukile tõtata.

Kohtusin eile ühe soomlasega, kes iga aasta veedab ühe kuu Aasias reisides. Seekord käis ta Malaisias ja Tais ning ütles samuti, et tal on ainult mõned särgid ja shortsid kaasas ning ilusti saab hakkama. Muidugi reisis ta üksinda, kuna ütles, et naisele oli väga raske selgeks teha, et vähesega saab ka hakkama ja kogu garderoobi ei ole vaja kaasa vedada. Aga tegelikult oli naine jäänud koju äril silmapeal hoidma, kuid järgmine aasta lubas naise kaasa võtta oma Aasia reisile. Eks paistab, kas siis saab ta ka ainult väikese kotiga veel reisile minna.

Oma garderoobi uuendmine ei ole ka siin mingi probleem, lähed poodi ja uued shortsid, T-särgi ning plätud saab kokku 300 Bahtiga, seega kas või iga nädal võib uue varustusega ringi liikuda, kui tahtmist on.

Siin võidab see, kel surres vähem asju on:)

Füüsise hoidmine

Niisama rannas vedelemine ja ringi jalutamine tüütab ka pikapeale ära ning kuna söögid on siin väga maitsvad, siis selle arvelt ei saa ka eriti dieeti pidada, et keha vormis oleks. Seega ainuke variant on ennast ka tõsisemalt liigutada. Kuna Eestis olles käisin ikka korralikult viimased kuud jooksmas nii 4 korda nädalas 10-12 km, siis arvasin, et vorm piisavalt hea, et ka siin samamoodi jätkata. Aga kus sa sellega. Eile tegin esimese jooksu, hea et vedas 45 minutit välja aga hing oli lõpuks ikka paelaga kaelas ja särk läbimärg, see kuumus ja vedeliku kaotus ei mõju alguses hästi, keha tahab harjumist. Läbitud distantsi peale ei taha ma mõeldagi, sest tempo oli masendav, oleks mõni tigu minuga koos jooksnud, oleks ta täpiks ette ära kadunud. Mõtlesin just maratoonarite peale, kes suudavad soojades maades maratonidistantsi hullu tempoga läbida, ilma et kokku ei kuku - minu respekt neile, kõvad mehed olete. Eks pean siin jälle nullist põhimõtteliselt alustama, et vorm tagasi tuleks, kuid eks see tasub ennast kindlasti ära.

Samas on aga ka eeliseid soojas jooksmisel, esiteks ei pea üldse erilist varustust olema, piisab ainult lühikestest pükstest, sokkidest ja jooksusussidest (need peavad head olema, kuna väga kergelt hakkavad jalad niiskusega muidu hõõruma), et trenni teha. Jäävad ära soojad alusriided jne, mille selga ajamine ja pärast ära võtmine oli paraja soojenduse eest enne ja pärast jooksmist. Siin aga sellist asja pole, ning pärast jooksu maha jahtumiseks on võimalik hüpata kas merre või basseini ja pilt jälle kohe ees ning võid oma päevatoimetustega rahulikult edasi minna.

Astusin läbi ka jõusaalist, see tundus lausa paradiis võrreldes jooksmisega, kuna ruum oli konditsioneeri tõttu mõnusalt jahe ja sporditegemine sujus eriti kergelt. Samuti ei olnud ka higihaisu, mis Tallinna umbsetes spordiklubides suhteliselt tihe külaline on. Kaldungi alguses vist rohkem siseruumides sportima, et keha jõuaks harjuda troopilise kuumusega, samas on tore väljas joosta, kuna uusi kohti, mida avastada, on küll ja küll. Aga eks kõike tuleb teha tasa ja targu, nii ka sporti, et ta tervisele kahjulik ei oleks.

Sport on terviseks ja soovitan ka Teil seda teha, sest parandab enesetunnet ja annab powerit!

Päikest lumisesse Eestisse.

Feels like home!

2008. aasta novembri lõpus Phuketti külastades tabas riigi turismindust taaskord tagasilöök, mille põhjustajaks seekord kohalike streik Bangkoki lennujaamas, mis kestis üle nädala, halvates liikumise Taisse ja siit ära.

Nähes telerist halavaid inimesi, kes andsid intervjuusid, vandudes, et nad kunagi seda maad enam ei külasta ja ei soovitanud seda ka kellelegi teisele, ei tulnud mul hetkekski siinviibinuna selliseid mõtteid pähe…

Olen kogu aeg teadnud, et tulen tagasi ja tahan siin aega veeta ning kuuldes seda hädaldamist, arvasin isegi omakasupüüdlikult, et saabudes veebruaris 2009, saan valida elamispinna millise tahan ja ka selle hinnaga, mida arvasin mulle sobilik olevat.

Aga nüüd kohale jõudes näen, et kõik kohad on inimesi täis - näib, et käimasoleva majanduslanguse eest on siia võimalusel põgenenud pool Euroopat ja tegelasi teisteltki mandritelt.
Tundub, et Phuket oleks nagu Jumala enda seljatagune, kus inimestel on naeratus näol ning rahu südames - meri soe, rannad rahvast täis, söögikohad inimestest pungil ja meelelahutusvõimlused hällist hauani.

Ei oskagi midagi muud tahta - näikse uskumatuna, kui seda ise käega katsuda ei saa…
Pika jutu lõpetuseks - ise tõstsime pisut ööbimise eelarvet ning leidsime armsa korteri suure rõdu, ilusa vaate ja basseiniga oma maja katusel imekauni ranna lähedal...

Elu on ilus:)

Tõesti vajalik asi!

Avastasin tõesti vajaliku asja, mida Eestis eriti ei tundnudki. Nimelt terrassi või rõdu tõelised mõnud. Kinnisvara buumi lõppedes hakati Eestis pakkuma rõdusid ja terrasse lausa tasuta kauba peale, kuid palju neid ikka Eesti kliimas tegelikult nautida saab - vahest kõigest mõned kuud aastas, siis kui ei saja ja väga külm ei ole. Tegelikult on nad rohkem ikka jalgrataste ja muu träni hoidmise koht. Hea, kui tasuta saab, aga erilist väärtust see tegelikult ei anna, kuna kliima ei ole nende jaoks loodud.
Phuketis Kata Beachil tajun just seda, mida tegelikult rõdu või terrass pakkuda võib. Kuigi jah, olen ka Eestis terrassil istunud ja grillinud, kuid enamasti peab ikka jälgima, et tuul väga ei puhuks ja ilm ikka väga külm ei oleks. Siin aga istun hetkel kohaliku aja järgi kell 23 rõdul, olen just lõpetanud ülimaitsva õhtusöögi söömise, mis sai valmistatud just selle sama rõdu kööginurgas - väga nutikas lahendus arendaja poolt. Praegu naudin väikest veini ja muusikat ning ei ole mõtteski tuppa kolida, pigem tekib mõte, et peaks toa üldse välja üürima:). Televiisor on samuti rõdule suunatud, seega saab jälgida ka maailmas toimuvat otse vabast õhust. Rääkimata sellest, et kogu selle teksti kirjutan ma ka just rõdul, kogu IT lahendus levib ka väljaspool ruume. Teib küsimus, miks üldse toas olla.
Kahju, et Eestis sellist võimalust hetkel nautida ei saa, lugesin just internetist, et lumi segab seal teedel liiklemist, tunnen Teile tõesti kaasa. Kuid pidage vastu, suvi ei ole enam kaugel:)