Visa-Run

Aeg on uskumatult kiirelt möödunud ning üleeile oligi aeg jälle minna visa-run'le. Kuna Phuketile on jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg, siis tänu sellele on ka lennupiletid lähiriikidesse muutunud päris kirveks, seetõttu otsustasin seekord teha passi templi löömise reisi väikebussiga Tai naaberriiki Myanmari (Burmasse). Selleks broneerisin kohalikust firmast vastava reisi, mis hakkas minu jaoks 5.45 hommikul ja seega jäi magamiseks suhteliselt vähe aega, eriti veel seetõttu, et mul und ei olnud. Sain magada umbes tunnikese enne reisile minekut. Buss oli õigeaegselt platsis ja sõit võis alata, õnneks rahvast väga palju peale ei tulnud ning tagareas oli võimalik mõnusalt und lasta kogu selle 3-4 tunnise tee Ranongi. Unesegasena seal ärgates juhatati meid kuhugi kohalikku hotelli söögisaali, mis meenutas natsa nõukaaegset sööklat. Õnneks oli söök, mis mulle toodi (reisi alguses sai muuseas menüüst valida, mida kohapeal süüa tahad) täitsa OK, seega kõhu sain mõnusasti täis.

Edasi läks asi juba natsa julmemaks. Meid juhtatati kohalikku sadamasse, kus mingi libekeelne kohalik suunas kõiki kohaliku Tai piirpunkti järjekorda. Peale seda võttis ta meie passid ära ning minul isiklikult oli küll päris kõhe tunne, kuna ümruskond oli kõike muud kui turvaline seal. Aga vana ise kiitis takka, et sa oled vist esimest korda ja ei tea, kuidas asjad käivad, seega ära pabista. No eks ma siis nii ka käitusin ja püüdsin mitte pabistada. Edasi lükati meid pikasabalisse paati, kuhu tuli ronida üle 4-5 teise pikasabalise, nii et mõnigi meie seltskonnast tasakaalu kaotas, õnneks jõudsime kõik õnnelikult pardale. Paadiga sõitsime umbes 30 meetrit, et jõuda mingisuguse laeva peale, mis viis meid Myanmari. Laevareis ise kestis umbes pool tundi aga juba kaugelt paistis see Myanmar mitte kõige toredam koht. Kohale jõudes, oli sadams vastas mingi 6-7 kohalikku "ärimeest", kes pakkusid kõikvõimalikku poolillegaalset kraami, mida saab sealt võileiva hinnaga, et osta aga ära ning vii Taisse. Otsustasin seekord selle võimaluse kasutamata jätta, kuna sealses vanglas ei ole kindlasti väga mõnus olla, sest isegi kohalik piirikontrolliamet asus sellises peldikus, kust tahtsin kiiresti ära saada. Kahjuks pidin seal veetma umbes pool tundi, sest kohalik bürokraatia võttis nii kaua aega, et vajalikud templid passi saaksid. Olles passi kätte saanud, jäädvustasin selle urka ka oma pildimasinasse, peale mida tormasid minu poole umbes 5 kohalikku "korrakaitsjat", kes väitsid, et seda hoonet pildistada ei tohi, seega lubasin neile selle pildi kustutada ja tormasin tuvalisuse eesmärgil laevale tagasi. Pildi suutsin õnneks säilitada.

Peale seda oli jälle pool tundi merel loksumist ning siis jälle kohaliku putka luugi taha, et saada vajalikud templid riigis viibimiseks. Peale seda hakkaski tagasitee Phuketisse, mis tundus ikka päris pikk, hoolimata sellest, et bussijuht pani peale mingi Hollywoodi viimasehetke kunstiteose. Lisaks tundus bussijuhi soontes voolavat Markko Märtini või Michael Schumacheri veri, kuna vihmasel tagasiteel arendas buss kiirust 120-130 km tunnis ning pimedates kurvides ei olnud probleemi teistest sõidukitest möödumisel. Õnneks oli minule abiks jälle tagumine pink, kus sai mugavalt pikali heita ja silmad sulgeda, et seda õudust mitte näha. Igatahes olime me õhtul 18.30 paiku õnnelikult Chalongis tagasi ja mul on jälle kindlustatud Tai Kuningriigis viibimine kuni veebruari keskpaigani.

Nii et sellised seiklused siis see nädal...

Sukeldumine ja haiglatrip

Eile käisid siis kaks eestlast proovisukeldumisel ning kuna tegemist oli puhtalt eestlastest koosneva privaatse seltskonnaga, siis otsustasin ka ise kaasa minna, et see asi üle vaadata. Läksime siis seitsme liikmelise seltskonnaga juba hommikul vara Chalongi sadamast mõnusa laevaga Racha Yai Islandi poole, kus siis kaks julget proovisid sukeldumist. Esimene sukeldumine toimus Batoki lahe ranna läheduses. Alguses andis instruktor mõningad juhised ning peagi oldigi vees. Esimesel sukeldumisel olid härrased vee all 54 minutit, mis väga hea tulemus, kuna üldjuhul on esmakordsel sukeldumisel vee all olemise pikkus 20-30 minutit, kuid kui hingamisega on kõik korras ja paanitsemist ei ole, siis saab ka kauem olla, seega seekord õnnestus kõik väga hästi. Seal läheduses asuvad ka veealune tempel ning suured elevandid, mida juba kogenud sukeldujad saavad vaatamas käia, sest nad asuvad proovisukeldumiseks liiga sügaval. Üle 11 meetri ei ole esimestel kordadel lubatud sukelduda. Seniks kuni osad meist vee all tutvusid Racha saarega, otsustasin mina aega parajaks teha saart lähemalt maa pealt vaadates. Ujusin snorgeldades siis kaldale ja tegin väikese jalutuskäigu seal. Saar on parajalt mõnusa suurusega ning õnneks seal väga suurt tegevust ei toimu. On vaid kaks majutusasutust: üks selline lihtsam Raya Resort ning teine väga luksuslik ja üks maailma parimaid rannaresorte The Racha.
Tahtsin minagi siis selle uhke majutusasutuse üle vaadata, kuid nagu teada, on Phuketile jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg ning seetõttu kõik ilusamad ja parimad kohad välja müüdud. Nii oli ka kahjuks The Rachaga, seetõttu jäi mul see seestpoolt nägemata, kuid väljast oli ta igati kaunis ja hubane, kus on mõnus rahus ja vaikuses oma puhkust veeta. Peagi aga suundusin oma vesisel teekonnal laevale tagasi, et minna juba saare teisele küljele Kon Kare lahe ranna lähedale, et seltsimehed saaksid teha oma teise sukeldumise. Ülejäänud said see aeg päikest võtta ning sooritada vettehüppeid laeva ülemistelt tekkidelt. Teine sukeldumine kestis neil 58 minutit ja selle ajaga nähti nii mõndagi huvitavat, mida veealune elu pakkuda võib. Peale seda juba alustasimegi teekonda tagasi Chalongi sadama poole, kõigil suur rahulolu silmis ja südames korda läinud merereisist. Kahele julgele sukeldujale avaldas see reis nii suurt vaimustust, et üks neist soovis analoogset trippi korrata ja teine tahtis kohe OWD kursuse läbi teha. Seega läks see üritus igati täkkesse ning usun, et selliseid toredaid reise tuleb peagi veel.

Õhtul aga sai ära proovitud ka Phuketi erakorralise meditsiini kvaliteet, kuna kahjuks haigestus üke meie tuttav nii raskelt, et tuli kutsuda Phuket International Hospitali kiirabi kohale. Olukorda osutus aga tõsisemaks, kui me arvasime ja seeõttu tuli kella ühe paiku öösel ette võtta reis haiglasse, kus siis mõningate uuringute järel otsustati meie tuttav jätta kogu ööks haiglasse. Palat, mis talle anti oli parem, kui paljude hotellide numbritoad. Esiteks oli ta üksinda toas ning tuba oli keskmisest parema hotellitoa vääriline LCD teleri, suure külmkapi, diivani, toolide ning suure rõduga, kus samuti laud ja toolid - kõik arvatavasti selleks, et patsient ennast võimalikult mõnusalt tunneks. See ilmselt ka mõjus, sest täna hommikul oli patsiendi tervis juba tunduvalt parem ning ka Eesti ravikindlustus toimis suhteliselt hästi ning ise ei pidanud haiglasse üldse raha jätma, selle korraldab juba kindlustus kõik kenasti ära.

Seega lõpp hea, kõik hea :)