Muusika nauding

Juba pikemat aega olen käinud korra nädalas Phuket Townis ühes väikeses hubases baaris jazzi kuulamas. Nimelt on iga kolmapäeva õhtul seal selline jazziüritus, kus üks umbes 65 aastane inglise vanahärra käib lihtsalt ennast välja elamas ja oma lõbuks laulmas. Üldjuhul on seal ainult tema mõned tuttavad ja baari enda töötajad, seega kokku võibolla 7-8 inimest teda kuulamas aga see tekitabki sellise väga eheda ja mõnusa feelingu.

Samuti saavad inimesed, kes oskavad mõnda pilli mängida, seal kätt harjutada ja koos kohalike pillimeestega musitseerida. Tihti on liskas sellele vanahärrale ka nii nimetatud külalisesinejaid ehk samuti omalõbuks lauljaid, kes tulevad sinna ja esitavad erinevaid lugusid. Ja peab ütlema, et siiamaani on kõik olnud suurepäraste häältega uskumatult head lauljad. Lihtsalt super on neid kuulata. Seetõttu ongi see minu jaoks ja nii mõnegi teisegi jaoks suhteliselt kohustuslikuks saanud, et iga kolmapäeva õhtul on Phuket Towni Music Matter nimelisse baari minek, kus lisaks heale muusikale on ka väga head kokteilid, mida kõrvapaitavate helide taustal nautida.
Võrreldes Patongiga, kus kõik on puhtalt raha peal väljas, siis see on väga heaks kontrastiks, kuna tegemist ei ole üldse kommertsiga, vaid puhtalt eheda naudinguga, kus inimesed teevad seda, mis neile meeldib ja see teebki selle koha ja selle vanahärra minu jaoks eriliseks.

Visa-Run

Aeg on uskumatult kiirelt möödunud ning üleeile oligi aeg jälle minna visa-run'le. Kuna Phuketile on jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg, siis tänu sellele on ka lennupiletid lähiriikidesse muutunud päris kirveks, seetõttu otsustasin seekord teha passi templi löömise reisi väikebussiga Tai naaberriiki Myanmari (Burmasse). Selleks broneerisin kohalikust firmast vastava reisi, mis hakkas minu jaoks 5.45 hommikul ja seega jäi magamiseks suhteliselt vähe aega, eriti veel seetõttu, et mul und ei olnud. Sain magada umbes tunnikese enne reisile minekut. Buss oli õigeaegselt platsis ja sõit võis alata, õnneks rahvast väga palju peale ei tulnud ning tagareas oli võimalik mõnusalt und lasta kogu selle 3-4 tunnise tee Ranongi. Unesegasena seal ärgates juhatati meid kuhugi kohalikku hotelli söögisaali, mis meenutas natsa nõukaaegset sööklat. Õnneks oli söök, mis mulle toodi (reisi alguses sai muuseas menüüst valida, mida kohapeal süüa tahad) täitsa OK, seega kõhu sain mõnusasti täis.

Edasi läks asi juba natsa julmemaks. Meid juhtatati kohalikku sadamasse, kus mingi libekeelne kohalik suunas kõiki kohaliku Tai piirpunkti järjekorda. Peale seda võttis ta meie passid ära ning minul isiklikult oli küll päris kõhe tunne, kuna ümruskond oli kõike muud kui turvaline seal. Aga vana ise kiitis takka, et sa oled vist esimest korda ja ei tea, kuidas asjad käivad, seega ära pabista. No eks ma siis nii ka käitusin ja püüdsin mitte pabistada. Edasi lükati meid pikasabalisse paati, kuhu tuli ronida üle 4-5 teise pikasabalise, nii et mõnigi meie seltskonnast tasakaalu kaotas, õnneks jõudsime kõik õnnelikult pardale. Paadiga sõitsime umbes 30 meetrit, et jõuda mingisuguse laeva peale, mis viis meid Myanmari. Laevareis ise kestis umbes pool tundi aga juba kaugelt paistis see Myanmar mitte kõige toredam koht. Kohale jõudes, oli sadams vastas mingi 6-7 kohalikku "ärimeest", kes pakkusid kõikvõimalikku poolillegaalset kraami, mida saab sealt võileiva hinnaga, et osta aga ära ning vii Taisse. Otsustasin seekord selle võimaluse kasutamata jätta, kuna sealses vanglas ei ole kindlasti väga mõnus olla, sest isegi kohalik piirikontrolliamet asus sellises peldikus, kust tahtsin kiiresti ära saada. Kahjuks pidin seal veetma umbes pool tundi, sest kohalik bürokraatia võttis nii kaua aega, et vajalikud templid passi saaksid. Olles passi kätte saanud, jäädvustasin selle urka ka oma pildimasinasse, peale mida tormasid minu poole umbes 5 kohalikku "korrakaitsjat", kes väitsid, et seda hoonet pildistada ei tohi, seega lubasin neile selle pildi kustutada ja tormasin tuvalisuse eesmärgil laevale tagasi. Pildi suutsin õnneks säilitada.

Peale seda oli jälle pool tundi merel loksumist ning siis jälle kohaliku putka luugi taha, et saada vajalikud templid riigis viibimiseks. Peale seda hakkaski tagasitee Phuketisse, mis tundus ikka päris pikk, hoolimata sellest, et bussijuht pani peale mingi Hollywoodi viimasehetke kunstiteose. Lisaks tundus bussijuhi soontes voolavat Markko Märtini või Michael Schumacheri veri, kuna vihmasel tagasiteel arendas buss kiirust 120-130 km tunnis ning pimedates kurvides ei olnud probleemi teistest sõidukitest möödumisel. Õnneks oli minule abiks jälle tagumine pink, kus sai mugavalt pikali heita ja silmad sulgeda, et seda õudust mitte näha. Igatahes olime me õhtul 18.30 paiku õnnelikult Chalongis tagasi ja mul on jälle kindlustatud Tai Kuningriigis viibimine kuni veebruari keskpaigani.

Nii et sellised seiklused siis see nädal...

Sukeldumine ja haiglatrip

Eile käisid siis kaks eestlast proovisukeldumisel ning kuna tegemist oli puhtalt eestlastest koosneva privaatse seltskonnaga, siis otsustasin ka ise kaasa minna, et see asi üle vaadata. Läksime siis seitsme liikmelise seltskonnaga juba hommikul vara Chalongi sadamast mõnusa laevaga Racha Yai Islandi poole, kus siis kaks julget proovisid sukeldumist. Esimene sukeldumine toimus Batoki lahe ranna läheduses. Alguses andis instruktor mõningad juhised ning peagi oldigi vees. Esimesel sukeldumisel olid härrased vee all 54 minutit, mis väga hea tulemus, kuna üldjuhul on esmakordsel sukeldumisel vee all olemise pikkus 20-30 minutit, kuid kui hingamisega on kõik korras ja paanitsemist ei ole, siis saab ka kauem olla, seega seekord õnnestus kõik väga hästi. Seal läheduses asuvad ka veealune tempel ning suured elevandid, mida juba kogenud sukeldujad saavad vaatamas käia, sest nad asuvad proovisukeldumiseks liiga sügaval. Üle 11 meetri ei ole esimestel kordadel lubatud sukelduda. Seniks kuni osad meist vee all tutvusid Racha saarega, otsustasin mina aega parajaks teha saart lähemalt maa pealt vaadates. Ujusin snorgeldades siis kaldale ja tegin väikese jalutuskäigu seal. Saar on parajalt mõnusa suurusega ning õnneks seal väga suurt tegevust ei toimu. On vaid kaks majutusasutust: üks selline lihtsam Raya Resort ning teine väga luksuslik ja üks maailma parimaid rannaresorte The Racha.
Tahtsin minagi siis selle uhke majutusasutuse üle vaadata, kuid nagu teada, on Phuketile jõudnud kaua oodatud kõrghooaeg ning seetõttu kõik ilusamad ja parimad kohad välja müüdud. Nii oli ka kahjuks The Rachaga, seetõttu jäi mul see seestpoolt nägemata, kuid väljast oli ta igati kaunis ja hubane, kus on mõnus rahus ja vaikuses oma puhkust veeta. Peagi aga suundusin oma vesisel teekonnal laevale tagasi, et minna juba saare teisele küljele Kon Kare lahe ranna lähedale, et seltsimehed saaksid teha oma teise sukeldumise. Ülejäänud said see aeg päikest võtta ning sooritada vettehüppeid laeva ülemistelt tekkidelt. Teine sukeldumine kestis neil 58 minutit ja selle ajaga nähti nii mõndagi huvitavat, mida veealune elu pakkuda võib. Peale seda juba alustasimegi teekonda tagasi Chalongi sadama poole, kõigil suur rahulolu silmis ja südames korda läinud merereisist. Kahele julgele sukeldujale avaldas see reis nii suurt vaimustust, et üks neist soovis analoogset trippi korrata ja teine tahtis kohe OWD kursuse läbi teha. Seega läks see üritus igati täkkesse ning usun, et selliseid toredaid reise tuleb peagi veel.

Õhtul aga sai ära proovitud ka Phuketi erakorralise meditsiini kvaliteet, kuna kahjuks haigestus üke meie tuttav nii raskelt, et tuli kutsuda Phuket International Hospitali kiirabi kohale. Olukorda osutus aga tõsisemaks, kui me arvasime ja seeõttu tuli kella ühe paiku öösel ette võtta reis haiglasse, kus siis mõningate uuringute järel otsustati meie tuttav jätta kogu ööks haiglasse. Palat, mis talle anti oli parem, kui paljude hotellide numbritoad. Esiteks oli ta üksinda toas ning tuba oli keskmisest parema hotellitoa vääriline LCD teleri, suure külmkapi, diivani, toolide ning suure rõduga, kus samuti laud ja toolid - kõik arvatavasti selleks, et patsient ennast võimalikult mõnusalt tunneks. See ilmselt ka mõjus, sest täna hommikul oli patsiendi tervis juba tunduvalt parem ning ka Eesti ravikindlustus toimis suhteliselt hästi ning ise ei pidanud haiglasse üldse raha jätma, selle korraldab juba kindlustus kõik kenasti ära.

Seega lõpp hea, kõik hea :)

Vegetarian Festival

Täna siis sai käidud Eesti kogukonna esindajatega hommikul vara juba Phuket Townis,et ära näha see kurikuulus rongkäik, kus transiseisundis inimesed on oma põskedest ja keeltest igasuguseid erinevaid esemeid läbi torganud ja jalutavad nendega mööda linna. Oma emotsioonidest ma juba kirjutasin www.phukest.com lehel, aga mõne sõnaga mainiks selle ürituse ajaloost.

Nimelt Phuket Vegetarian Fetival sai alguse 1825. aastal, kui saare keskuseks sai Kathu piirkonnas olev Get-hoe asula, kus oli palju tinakaevandusi ja immigrantidest Hiina kaevureid. Kathu oli sellel ajal suhteliselt asustamata dzungel, kus vohasid erinevad viirused ja haigused. Sellel ajal tuli sinnakanti Hiina muusikute grupp, et kaasmaalastest kaevuritele meelelahutust pakkuda. Õnnetul kombel nakatus kogu trupp tundmatusse viirusesse ning nad alustasid taimetoidu dieeti, kahe Hiina jumala - Kiew Ong Tai Teh ja Yok Ong Sone Teh auks. Peale seda nende haigusnähud kadusid. See äratus suurt huvi Kathu kohalike elanike seas, kes tahtsid teada, kuidas nad oma haigusest jagu said. Selgus, et rituaalne taimetoidudieet koos religioossete tseremooniatega oli selleks ravimiks ning inimesed hakkasid sellese tõsiselt uskuma. Niimoodi see festival alguse saigi hakates pihta Hiina kalendri järgi üheksanda kuu esimesel õhtul ning lõppedes üheksanda päeva õhtul ning eesmärgiks oli tuua õnne nii üksikisikutele kui ka temaga koosolevale kogukonnale.

Mõniaeg hiljem läks üks festivali osaleja Hiinasse, et tuua sealt jumalikke pühakirju, mida kasutati pühalikel tseremooniatel. Üheksanda kuu seitsmendal õhtul saabus ta tagasi Phuketile ning kui inimesed sellest kuulsid, siis läksid nad rongkäigus talle ja tema pühale saadetisele vastu, nii saigi algust selle festivali tuntud rongkäik.

Üks päev enne festivali algust pärastlõunal püstitati igas Phuketi Hiina templis pühamast, et kutsuda jumalad festivalist osavõtma. Keskööl riputati masti otsa üheks laternat, mis tähistasid festivali algust. Kaks kõige olulisemat jumalat – Yok Ong Hong Tae ja Kiew Ong Tai Tae – kutsuti samuti keskööl, et nad juhataksid pühalikke tseremooniaid festivali ajal.

Festivali ajal on mitmeid erinevaid pühaüritusi nagu elujumala LamTao ja surmajumala Pak Tao auks rongkäigud ning Mah Song’i saavutamine võttes tulise õli vanne, mõõkadest redelil ronides, torgates erinevaid asju põsest ning keelest läbi ja sütel kõndides. Üritus lõppeb austuse avaldamise tseremooniatega kõikides templites ja jumalate ära saatmisega viimasel õhtul kui ilutulestik on kõige võimsam.

Mah Song on väljavalitu, kelle sisse on jumal läinud festivali ajal. Neil avalduvad üleloomulikud võimed ning nad kasutavad enesepiinamist, et ajada välja pahad vaimud oma kehadest ning tuua oma kogukonnale head õnne. Mah Songe on kahte liiki, ühed, kellel on aimdus kätte jõudvast hukatusest ning nad tahavad oma eluiga pikendada ning teised, kes on spetsiaalselt välja valitud jumalate poolt oma moraalsete tõekspidamiste tõttu.

Kogu festivali ajal kõlavad trummihelinad ning ilutulestiku paugud, eriti tseremooniate läbiviimise ajal ning mida kõvemalt need kõlavad, siis seda parem, kuna see peletab eemale kurjad vaimud.

Festivalil osalejad peavad taimetoidudieeti, et muutuda nii vaimeslt kui füüsiliselt tugevamaks ning nad peavad hoiduma kõikidest pahedest. Seetõttu ongi see üritus sisemise rahulolu, vaimsuse ja puhtuse allikas.

Aga rohkem ei hakka ma midagi pikemalt siin pajatama, eks üks pilt ütleb nagunii rohkem kui tuhat sõna, seega vaadake parem pilte:

Palju õnne!

Täna peab oma sünnipäeva maailma vanim elanik, austatud munk Luang Pu Supha, kes saab 113 aastaseks. Juhuslikult elab ka tema Chalongis meist kõigest mõnede kilomeetrit kaugusel asuvas tema nime kandvas templis. Ta on sündinud 17. septembril 1896 ning on neli päeva vanem kui praegu Guinnessi rekordit hoidev ameeriklane Walter Breuning.

Otsustasime ka meie eakat vanahärrat sellise tähtsa päeva puhul külastada ning käisime tema juures. Pidustused algasid tegelikult juba eile erinevate budistlike tseremooniatega. Põhi tähistamine toimus aga ikkagi täna, kus hommiku poole annetas sünnipäevalaps raha haiglale ja andis õpilastele stipendiume. Samuti lasti tema auks lendu 119 tuvi, kellest üks lendas tema õlale justkui tänades teda vabastamise eest. Peale seda peeti 200 mungaga lõunasöök tema auks. Alates kella kahest said ka kõik lihtinimesed tulla ja talle austust avaldada. Kui meie kohale jõudsime, siis oli peategelena just lõpetamas oma jutlust ning mõnel õnnelikul meist õnnestus teda isegi katsuda. Vanahärra liigub küll ainult ratastooliga, kuid nägi oma vanuse kohta vägagi kõbus välja. Peale tema lahkumist templist jätkas tseremooniat üks teine väga austatud munk, kes oli kohale tulnud Krabilt. Võtsime meiegi tseremooniast osa ja vaatasime, kuidas budistlik teenistus välja näeb. Kogu teema oli küll tai keelne, kuid õnneks üks tädi meie kõrval tõlkis natukene seda, mida munk rääkis. Väga lahe oli selle juures see, et keset tõsist jutlust ja palvetamist, viskas munk ka nalja ja rääkis mahedaid lugusid, mis pani rahva naerma. See tekitas sellise mõnusa sõbraliku õhkkonna ja meeleolu. Väljaspool templit pakuti ka tasuta kohalikku sööki, mis on üldjuhul tavaks sünnipäevade puhul.

Mõni sõna veel päevakangelasest, nimelt alustas ta isa soovitusel budismi õpinguid juba 9 aastaselt ning on rännanud ringi üle kogu maailma õpetades budismi ja ehitades templeid. Taisse on ta rajanud 38 templit ja on tänu sellele tailaste seas väga austatud ja lugupeetud munk. Tema pikaealisuse saladuseks on järgmine moto: söö vähe, räägi vähe ja räägi alati tõtt!

Seega, kes tahab kaua elada, järgige seda motot:)

Palju õnne Sulle austatud Luang Pu Supha!

Cape Panwa

Eile sai taaskord avastatud Cape Panwat. Aasta tagasi, kui seal esimene kord käisime, siis tundus sinna minek nii keeruline ja kauge, et seetõttu ei jätnud see koht väga suurt muljet. Eile aga sai seal ära käidud ja tegelikult asub see koht meie elamisest kõigest 13 km kaugusel ning tundub, et see paik on vaat et kõige ilusma Phuketil. Seal on kohti, kus avaneb merele suurepäraseid vaateid ning randu, kus saab olla täiesti üksinda. Ka suured hotelliketid on selle koha avastanud ja sinna mitmed luksuslikud kompleksid rajanud.

Sõitsimegi siis põhimõtteliselt kõiki väikseid teid pidi ja vaatasime, kuhu need viisid ja mis seal ümbruses oli. Leidsime ühe toreda ranna, kus ei olnud ühtegi inimest ja mis kõige olulisem, seal ei olnud ka üldse laineid, samas kui Kata ja Karoni randades möllab hetkel meri sellise jõuga, et vette ei saagi minna. Sinna proovime kindlasti tagasi minna veemõnusid nautima. Samuti on seal lahedad rannaäärsed söögikohad, kus hea keha kinnitada ja ümbrust jälgida.

Päeva lõpus jõudsime poolsaare tippu ning mõtlesime, et vaataks üle ühe mai kuus avatud lounge-restorani. Koha nimi on Baba ja see asub Sri Panwa villade kompleksis. Restoran asub mäe otsas ning sinna pääsemiseks tuleb roller alla ära parkida ja resorti tuk-tukiga viiakse Sind sinna kohale. Ütlen kohe ära, et see koht on ääretult ilus aga ka üks kallimaid Phuketil. Kokteilid maksavad 338 bahti ning toidud 500-1000 bahti. Samas aga pakutakse seal ka väga eksootilisi toite, mida ainult mõnes kohas maailmas on võimalik saada. Õnneks on aga iga päev kella 17.00 kuni 20.00 seal Happy Hour, kus ostes ühe joogi saad teise tasuta. Meie sattusimegi sinna täpselt sellel ajal ja loomulikult ei jätnud me seda võimalust kasutamata ning nautiseime seal ülihäid kokteile. Samas kui ostad joogi saab seal ujuda ka suurepärase vaatega basseinis või minna alla privaatsesse eraranda. Soovitan kõigil seal korra ära käia, sest koht on seda väärt.

Päikest Phuketilt :)

Vihmaste ilmade tegemised

Kuna nüüd on tõesti see vihmahooaeg ka Phuketile jõudnud ja randa enam asja väga ei ole, siis oleme pidanud avastama uusi tegevusi, mida oleks mõnus nautida ka natukene pilvisemate ja vihmaste ilmadega.

Üheks selliseks tegevuseks on kindalsti saunas käimine, kuna eestlased ju teadupärast kõvad saunatajad. Erinevaid aurusaunu on siin päris mitmeid ja ühes oli lisaks ka leilisaun, seega väga mõnus ajaviide, kuna see lõbu maksab vahemikus 50-100 bahti ja siis võid kasvõi terve päeva saunas veeta. Seetõttu olemegi kolm päeva juba järjest saunas käinud ja ennast aurus ning leilis leotanud ning massaazi nautinud. Erinevate saunade kohta saab juba täpsemat infot siit www.phukest.com

Lisaks oleme külastanud ka kino, kuna Tarantino fännina ei saanud ju vaatamata jätta tema uut filmi Inglourious Basterds, mida soovitan soojalt kõigil vaatama minna, kes veel käinud ei ole. Kuna juhuslikult sattusime Central Festivalis asuvasse SFX Cinemasse teisipäeval, siis saime ka piletihinnast alla, sest sellel päeval on sissepääs kinno 100 bahti (tavaliselt 120 bahti), seega igati kasud sees:) Ja kino ise nägi väga ilus ja värske välja, tunduvalt parem, kui sama firma teine kino JungCeyloni kaubanduskeskuses.

Täna, kus hommikust saati on sadanud, otsustasime käia ja üle pika aja ka bowlingut mängida. Hea koht selleks on SF Strike Bowl, mis asub JungCeyloni kolmandal korrusel. Päevasel ajal kuni kella 18.00-ni maksab üks mäng ühele inimesele 90 bahti ja õhtusel ajal 110 bahti. Lisaks tuleb laenutada bowlingukingad 40 bahti eest ja kui oled paljaste jalgadega, siis ka sokid 40 bahti eest, kuid need jäävad pärast endale, seega on tegemist põhimõtteliselt sokkide ostmisega. Bowlingusaal on ise väga korralik ja radu on seal 16. See on selline hea lõõgastumise koht, kuna taustaks mängitakse väga head muusikat, mis paneb jala mõnusalt tatsuma. Kindlasti tahaks millalgi sinna uuesti minna, kuna ma ei mäletagi, milla ma enne seda viimati bowlingut üldse mängisin.

Vot nii palju siis praegu siit vihmasest Phuketist:)