Põnev kogemus

Täna kogesin tõesti midagi erakordset. Nimelt läksin ühe Eesti paariga oma tuttava juurde dzunglisse mõnusat õhtut veetma, kuid sinna jõudes nägin, et midagi on toimunud, kuna koer oli väga ärevil ja kõik olid kogunenud ümber puu ja vaatasid midagi. Parkisin oma rolleri ära ja tõttasin ka vaatama ning mis ma nägin? Puu küljes rippus midagi tumedat ja väänlevat - see oli uss nagu mina sellest aru sain. Minule, kes ma ei ole eriti madude ja roomajatega väga sina peal, oli see päris selline üllatav kogemus, kuna ma ei ole näinud kunagi varem elusat madu looduses. Küll olen kohanud neid loomaaias klaasi taga ja näinud neid allaaetuna maanteel aga mitte ürgses looduses. Kuna ma kahjuks jõudsin sinna natukene liiga hilja, oli selle koha omanik jõudnud maol juba pea küljest ära rebida ja dzunglisse visata, seetõttu rippus seal ainult mao keha ja väänles veel. See muidugi leevendas olukorda ja minu jaoks oli see natukene julgem tunne, kuna nagu selgus, ei olnudki see lihtsalt mingi ussike, vaid ikka korralik, nii oma 1 meetri pikkune või isegi pikem, kobra ise. Seega oli tegemist päris korraliku ohtliku metsalisega. Nad olid selle leidnud veetünnist, kuhu vaeseke oli arvatavasti kuumuse tõttu läinud, et oma janu kustutada aga õnnetul kombel ei saanud sealt enam välja ja nii ta oma otsa lõpuks leidiski. Peata keha väänles veel küllat pikka aega, isegi siis, kui nahk oli kehalt maha tõmmatud, väänles nahatu olevus ikka veel edasi.

Samas kohalikele endale oli aga rõõmu küll, kuna tasuta õhtusöök oli ise nende juurde tulnud. Veetsime seal toredat õhtut ning saime ka eksootilisest õhtusöögist osa. Ma ei olnud varem maoliha söönud ning lootsin kogeda midagi uut, kuid minu õnnetuseks oli liha väga-väga vürtsikalt (mulle tegelikult meeldib vürtsikas toit, aga see oli minu jaoks ikka liiga vürtsine, iga ampsu järel purskus silmist põhimõtteliseltpisaraid) ära tehtud ja põhjuseks see, et nii värskelt võib kobra lihas leiduda veel mürgiseid aineid. Liha ise oli muidugi tegelikult päris mõnusa maitsega aga palju oli sees väikeseid luu tükke, kuna valmistatud oli ta mitte filee või viilude kujul, vaid sellise hakkliha laadsena.

Kokkuvõttes oli aga tegemist ikkagi väga mõnusa kogemusega, mis vürtsitas tänast päeva igas mõttes. Kahjuks ei olnud mul kaasas fotoaparaati, et oleks saanud seda ka jäädvustada, kuid õnneks tegid minu tuttavad sellest pilti ning nii nagu ma salamisi lootsin, ma selle pildi ka sain:) Suur-suur tänu neile! Nüüd vähemalt on olemas ka tõendusmaterjal, et see asi ikka juhtus.

Elu on igal hetkel täis ikka üllatusi:)