Uued kohad, mida avastada

Enamus Phuketi külastajaid teavad Patongi, Kata, Karoni ja teisi põhilis randu, kuid siin on veel palju ilusaid kohti, mida avastada. Loomulikult on olemas väikeseid privaatseid sopikesi, kus saab üksinda rannamõnusid nautida, kuid on olemas ka suuremad rannad, mida on veel vähe arendatud ja kus on tunda seda ürgset hõngu. Ei ole mingeid uhkeid baare, restorane ega hotelle, vaid on lihtsalt rannamatid ja mingi present katuseks ning söögikoht ongi valmis. Ja sellised söögikohad asuvad lihtsalt mõne sammu kaugusel lainetest - mõnus:) Lisaks saime seal naaberlauast kohalikelt proovida nn. Tai pizzat ehk zumtaki (pudrulaadne olevus, mis on mässitud taimelehe sisse), mis oli praetud banaani ja leivasupi segu maitsega aga igati mõnus magustoit söögikorra lõpetuseks.

Selline rand on näiteks Nai Yang, mis on kõigest paari kilomeetri kaugusel lennujaamast. Võib küll arvata, et lennukite müra rikub selle koha ära, kuid meie seal viibitud paari tunni jooksul ei olnud ühtegi lennukit kuulda, võibolla varjutas selle ära lainete kohin aga igal juhul midagi häirivat meie ei tundnud. Kui sõita ranna teise otsa, siis laineid peaaegu ei olnudki, mis on suhteliselt harukordne praegusel ajal läänerannikul, kus igas rannas lehvivad punased lipud ning ujumine on keelatud. Seal on ka praegu väga mõnus sooja merevett nautida ning päikest võtta. Rahavast väga palju ei olnud ning seetõttu jättis koht igati mõnusa mulje. Ka tegevust leiabsealt kuhjaga: loodusesõbrad saavad avastada kohalikku loodusparki ning ekstreemspordihuvilised saavad õppida ja harjutada oma oskusi kite-surfingus, mille kool ja keskus asuvad ka sellel rannal. Seega ei maksa tegevusetust seal karta.

Samuti on täitsa tore rand ka Nai Thon, mis asub kohe peale Nai Yangi teisel pool mäge Patongi poole, seal on juba väikseid hotellikesi ja restorane rohkem, kuid praegusel ajal on nad enamasti suletud ja seetõttu jättis rohkem mahajäetud koha mulje aga kõrghooajal on seal ka mõnus, kui tahta põhiturismikohtadest puhata.

Mõlemas kohas on üks uus suurem kinnisvaraarendus: Nai Yangis - Dewa Phuket ning Nai Thonis - Pearl of Naithon, kus saab nautida ka kaasaegset luksust, kuid üldjuhul on seal ikka rohkem selline rahulik ja vaikne omas rütmis elu, mis just nendele kohtadele võlu annabki.

Lõpuks sai ka ära käidud Royal Phuket Marina kompleksis, mis asub peale Phuket Towni ühes lahesopis, mida eelkõige teavad inimesed, kes külastavad Phuketit erinevate luksuslike kaatrite ja jahtidega, kuna seal asub nendele sõiduriistadele mõeldud sadam. Koht meenutab natukene Lõuna-Prantsusmaa rannaäärseid piirkondi, kuna seal on samuti rivis erinevad kallid ja luksuslikud veesõidukid ja samas saab promenaadil jalutada ja istuda endale sobivas söögikohas ning nautida hõrgutavaid roogasid ja peeneid drinke. Sinna on oma söögikoha teinud ka Phuketi üks tuntumaid gurmeesöögikohti Mom Tri’s Boathouse, mille põhikoht asub Kata rannal. Samuti on selles kompleksis olemas ka korterid ja villad, kus peale väsitavat merereisi mõnusalt ennast välja puhata. Seega inimestel, kes rahanumbreid ei loe, on seal igati mõnus olla ja teiste omasugustega muljeid vahetada, kuna üks öö makasab seal alates 10 000 bahtist.

Selles see Phuketi võlu seisnebki, et igale inimesele, sõltumata tema rahakotist, on siin võimalused olemas, tuleb need lihtsalt ülesse leida.

Las kallab...

Nüüd olen ka mina näinud seda tõsisemat vihma siin, millest palju räägitud on. Siiamaani on siin olnud pigem sellised tunni või paari pikkused sajuhood. Eile hommikul ärgates juba sadas ja kõvasti ning täna hommikul oli seis ikka sama. Nüüd on käes juba lõuna ja ikka mingit ilma muutust märgata ei ole. Öösel oli ka päris kõva tuul, mis murdis isegi mõned palmid siin lähiümbruses, seega põnevust jätkub:) Tegelikult aga ei ole Eesti kliima ja ilmadega harjunud inimestel siin midagi karta, tundub nagu oleks tavaline Eesti suvi oma kehva suusailmaga. Ilm on pilves, vihma sajab ja inimesed istuvad enamasti kodudes. Ainus asi, mis Eestiga on erinev, on see, et sooja on ikka 30 kraadi ringis, seega see ongi see, mis teeb selle vihma nii mõnusaks. Ikka on kõik aknad ja uksed lahti ning ringi saab käia ainult shortside väel - mõnus:)

Loomulikult inimestele, kes tulevad siia paariks nädalaks rannapuhkusele, oleks selline ilm ikka nuhtluseks aga eks seda võib juhtuda igas maailmanurgas, kunagi ju ei oska ette aimata, mis ilmataat tuua võib. Aga siin oli vähemalt suvehooajal (juuni, juuli) poolteist kuud väga head rannailma, nüüd siis vahelduseks mõned päevad sadu ei tee üldse paha, pigem vähendab majaomanike kohustusi, kes ei pea nii paaniliselt kastma, et oma lopsakas troopiline taimestik ikka terve ja roheline hoida. Muidu olid juba inimesed kastmas hommikuti kella 7 ajal ja sees ajas ju une ära:)

Praegu tundub, et vihm hakkab tasapisi lakkama, kui see nii on, siis pooleteise päevane sadu ei ole ikka midagi hirmsat, saigi rahulikult arvutis natukene tööd teha, mida ilusa ilmaga väga teha ei viitsinud. Aga üks on kindel, lähipäevil on jälle siin päike väljas ja 35 kraadi sooja:)

Sooja ja päikselist suve kõigile!

Kõige halvem päev Phuketil!

Kuna siin Phuketis on väga hea olla, siis halvad asjad ununevad kiiresti. Täna aga Martiniga jalamassaazi nautides tuli meelde ka üks päev, kus kõik vedas viltu.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et umbes kuu aega tagasi pidin ma käima visa run'il ehk siis korra riigist lahkuma nagu nende bürokraatia siin ette näeb. Kõige kiirem ja mugavam variant oli muidugi osta lennukipilet Kuala Lumpurisse, sest siis sai lõuna ajal minna ning õhtul kohe tagasi tulla. Jäi ära ööbimine välisriigis jne. Inga tuli loomulikult kaasa, et seltsis oleks segasem (temal oli piiril tehtud ühekordne viisa olemas). Aga täpselt sellel päeval oskasin ma saada endale siin palaviku ja väikese külmetuse. Lisaks sellele ei saanud ka meie sõber meid lennujaama viia, kuna tal oli auto paranduses, seega otsustasime rolleriga lennujaama sõita. Aga just sellel päeval oli ilm vihmane ning reis lennujaama rolleriga oli üpriski ebameeldiv, kuna vihmakeepides sõita kõige mugavam just ei ole, lisaks olin ma ka palavikus. Aga pooleteise tunniga me igal juhul sinna jõudsime, natukene märjad aga vähemalt finishis. Lennujaama sisenedes aga tundsime, kuidas konditsioneerid huugavad täie hooga ja temperatuur seal sees on väga jahe. Meie aga olime suviselt lühikeste riietega, lisaks lükati meie lendu ka 40 minutit edasi. Otsustasime siis sooja saamiseks teed osta aga nagu teada, mõjub alkohol ka soojendavalt, seetõttu valisime kõige odavama alkoholi, mis seal oli ehk Doolise ja libistasime selle teega endale sisse, soojem sai küll:) Lend ise sujus ilusti ja ega me Kuala Lumpuri lennujaamast välja läinudki, kuna paari tunni pärast oli juba tagasi lend. Phuketisse tagasi saabusime kusagil kella üheksa paiku õhtul ja olime juba peaaegu riigis sees, kui äkki üks ametnik ei soostunud Ingale tegema piirilt uut viisat, kuna ei olnud ette näidata tagasisõidu piletit. See oli hommikuses virr-varris Katale korterisse ununenud. Seletasime selle ametnikuga umbes pool tundi ja siis ta nõustus, et kui näitame talle ette 10 000 bahti, siis annab viisa. Kajuks oli kuu lõpp ning kõik kaardid tühjad, sest just viimased ostud sai Kuala Lumpuris kaardiga tehtud ja sularaha ka nii palju kaasas kohe ei olnud. Seega ka see variant ei sobinud. Olime seal siis üritanud igasuguste variantidega kusagil 50 minutit viisat saada ja olime peaaegu lootuse kaotamas, kui äkki ametnik küsis, et kas me talle jootraha ei saa jätta, kui ta selle viisa ära teeb. Sellega olime me muidugi nõus ning uus viisa oli probleemideta olemas peale 200 bahti loovutamist. Peale seda oli see sama ametnik varmas pakkuma ka oma transfeeriteenust meile, millest me muidugi keeldusime, kuna roller ootas väljas.

Õnneks rolleriga tagasi sõites oli ilm kuiv ja sõit sujus libedalt. Otsustasime päeva lõpuks ka midagi süüa ja ostsime Tescost kanatiibu, et kodus praadida. Tescost kodu poole sõites, kell oli siis juba rohkem kui üksteist õhtul, otsustas roller meid alt vedada ja esimene rehv susises mõnuga tühjaks just kõige pimedama teelõigu peal. Õnneks olid kohalikud Tai mehed just oma maja veel nii hilja parandamas ja nendelt abi paludes olid nad meeleldi nõus meid aitama. Poolt tundi hiljem ja 200 bahti vaesemalt saime oma koduteed jätkata ja kusagil peale südaööd olimegi õnnelikult visa run'lt tagasi.

Selline oli siis meie kõige halvem päev, mis siin Phuketis olnud on, kuid nagu ma juba mainisin, siis halvad asjad ununevad siin väga kiiresti, sest häid asju on Phuketil tunduvalt rohkem:)

Esimene päev uues majas

Eestlane vajab ikka privaatsust ja nii ei jõua me fortuunat ära kiita, et nii kena maja otsa komistasime. Vahva on, kui rahvas liigub, sest siis saab soolaleiva pidusid pidada:) Loodame, et neid eestlaste pidusid tuleb siin lähiajal veel ja veel. Täna saime ka interneti majja, seega nüüd saab jälle mõnusalt kõigiga suhelda. Kuna siin mingit kaablit ei jookse, kust netti saaks, siis maja omanik sebis meile väikese vidina, mis maksab küll natukene rohkem kui tavaline interneti teenus, kuid see-eest on nüüd internet olemas igal pool, kus meie arvuti on. Tänane päev ongi põhiliselt toas veedetud, kuna ei tekigi tahtmist kuhugi minna. Kõikidel akendel ja ustel on sääsevõrgud ees, seega saab neid alati lahti hoida ja mõnus tuuleiil hoiab toa temperatuuri mõnusalt jaheda. Eks vaatab, mis õhtu ja homne päev toob:)

Uus kodu

Ei ole siin vahepeal midagi erilist toimunud - põhilise aja oleme veetnud koos oma uute sõpradega lihtsalt, seetõttu ka blogi on uuendamata. Nüüd siis asi nii kaugel, et otsustasime Martini pere eeskujul ka kolima hakata. Nimelt meie praeguse korteri omaniku esindaja muutus eriti viimasel ajal niivõrd ebameeldivaks, et otsustasime eile päevapealt oma korterist välja kolida. Olime juba välja valinud ühe meeldiva resorti looduse rüppes ning kõik juba kokku leppinud, et täna kolime sinna sisse. Aga eile õhtul, teel Martini perele küll, leidsime väga armsa ühe magamistoaga majakese, mis oli just valmis saanud. Olime seda maja ennegi vaadanud aga arvasime, et see on kellegi kohaliku oma, kes seal elab. Eile aga oli üks naine väljas ja kastis muru. Otsustasime korra peatuda ja küsida, et kas maja on rentida. Tema loomulikult vastas, et muidugi on. Otsustasime maja siis üle vaadata. Samal ajal aga helistas ka see resorti omanik ja väitis, et selle hinnaga, mis me kokku leppisime, ikka seda öömaja ei saa. Siis ei olnudki väga keeruline talle ära öelda ja selle kauni maja omanikuga deal ära teha.

Tänane päev möödus siis kolimise tähe all ning sisseoste tehes. Kuna auto oli nagunii renditud, siis otsustasime koos Martini perega minna cash and carry tüüpi ostukeskusesse, kust sai suuremates kogustes majapidamises vajalikke kaupu kokku ostetud. Kuna maja on veel nii uus, siis interneti saab loodetavasti homme sisse, seega praegu istungi Martini pere maja rõdul ning kasutan nende lahket internetti.

Muidugi põhiline jäi alguses märkimata, miks see kolimise teema tegelikult ette võetud sai. Asi on puhtalt ohutuses, sest napsisena rolleriga sõita on väga ohtlik. Oleme meie uute sõprade juurest (ehk siis Martini pere) pidanud paar korda selle ohtliku retke ette võtma, mida loomulikult kahetseme. Seetõttu saigi nüüd kolitud nende juurest kõigest 50m kaugusele:)
Kes ütles, et eestlased ei hoia kokku...