Kõige halvem päev Phuketil!

Kuna siin Phuketis on väga hea olla, siis halvad asjad ununevad kiiresti. Täna aga Martiniga jalamassaazi nautides tuli meelde ka üks päev, kus kõik vedas viltu.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et umbes kuu aega tagasi pidin ma käima visa run'il ehk siis korra riigist lahkuma nagu nende bürokraatia siin ette näeb. Kõige kiirem ja mugavam variant oli muidugi osta lennukipilet Kuala Lumpurisse, sest siis sai lõuna ajal minna ning õhtul kohe tagasi tulla. Jäi ära ööbimine välisriigis jne. Inga tuli loomulikult kaasa, et seltsis oleks segasem (temal oli piiril tehtud ühekordne viisa olemas). Aga täpselt sellel päeval oskasin ma saada endale siin palaviku ja väikese külmetuse. Lisaks sellele ei saanud ka meie sõber meid lennujaama viia, kuna tal oli auto paranduses, seega otsustasime rolleriga lennujaama sõita. Aga just sellel päeval oli ilm vihmane ning reis lennujaama rolleriga oli üpriski ebameeldiv, kuna vihmakeepides sõita kõige mugavam just ei ole, lisaks olin ma ka palavikus. Aga pooleteise tunniga me igal juhul sinna jõudsime, natukene märjad aga vähemalt finishis. Lennujaama sisenedes aga tundsime, kuidas konditsioneerid huugavad täie hooga ja temperatuur seal sees on väga jahe. Meie aga olime suviselt lühikeste riietega, lisaks lükati meie lendu ka 40 minutit edasi. Otsustasime siis sooja saamiseks teed osta aga nagu teada, mõjub alkohol ka soojendavalt, seetõttu valisime kõige odavama alkoholi, mis seal oli ehk Doolise ja libistasime selle teega endale sisse, soojem sai küll:) Lend ise sujus ilusti ja ega me Kuala Lumpuri lennujaamast välja läinudki, kuna paari tunni pärast oli juba tagasi lend. Phuketisse tagasi saabusime kusagil kella üheksa paiku õhtul ja olime juba peaaegu riigis sees, kui äkki üks ametnik ei soostunud Ingale tegema piirilt uut viisat, kuna ei olnud ette näidata tagasisõidu piletit. See oli hommikuses virr-varris Katale korterisse ununenud. Seletasime selle ametnikuga umbes pool tundi ja siis ta nõustus, et kui näitame talle ette 10 000 bahti, siis annab viisa. Kajuks oli kuu lõpp ning kõik kaardid tühjad, sest just viimased ostud sai Kuala Lumpuris kaardiga tehtud ja sularaha ka nii palju kaasas kohe ei olnud. Seega ka see variant ei sobinud. Olime seal siis üritanud igasuguste variantidega kusagil 50 minutit viisat saada ja olime peaaegu lootuse kaotamas, kui äkki ametnik küsis, et kas me talle jootraha ei saa jätta, kui ta selle viisa ära teeb. Sellega olime me muidugi nõus ning uus viisa oli probleemideta olemas peale 200 bahti loovutamist. Peale seda oli see sama ametnik varmas pakkuma ka oma transfeeriteenust meile, millest me muidugi keeldusime, kuna roller ootas väljas.

Õnneks rolleriga tagasi sõites oli ilm kuiv ja sõit sujus libedalt. Otsustasime päeva lõpuks ka midagi süüa ja ostsime Tescost kanatiibu, et kodus praadida. Tescost kodu poole sõites, kell oli siis juba rohkem kui üksteist õhtul, otsustas roller meid alt vedada ja esimene rehv susises mõnuga tühjaks just kõige pimedama teelõigu peal. Õnneks olid kohalikud Tai mehed just oma maja veel nii hilja parandamas ja nendelt abi paludes olid nad meeleldi nõus meid aitama. Poolt tundi hiljem ja 200 bahti vaesemalt saime oma koduteed jätkata ja kusagil peale südaööd olimegi õnnelikult visa run'lt tagasi.

Selline oli siis meie kõige halvem päev, mis siin Phuketis olnud on, kuid nagu ma juba mainisin, siis halvad asjad ununevad siin väga kiiresti, sest häid asju on Phuketil tunduvalt rohkem:)