Vähesega saab hakkama

Lihtsalt mõtlesin, et soojale maale reisides ei ole vaja ikka üldse palju asju kaasa võtta. Piisab täiesti mõnest paarist lühikestest pükstest ja paarist T-särgist ning jalanõudest. Isegi hügeenitarbeid ei ole vaja kaasa tassida, kõik vajaliku saab osta kohapealt. Lennukiga reisimise teeb see ka lihtsamaks, kui saab ainult käsipagasiga hakkama, eriti ümberistumiste puhul, kus ei ole vaja tüütult oma kotte oodata ja pagasi kadumise pärast pabistada, vaid saab kohe mugavalt järgmisele lennukile tõtata.

Kohtusin eile ühe soomlasega, kes iga aasta veedab ühe kuu Aasias reisides. Seekord käis ta Malaisias ja Tais ning ütles samuti, et tal on ainult mõned särgid ja shortsid kaasas ning ilusti saab hakkama. Muidugi reisis ta üksinda, kuna ütles, et naisele oli väga raske selgeks teha, et vähesega saab ka hakkama ja kogu garderoobi ei ole vaja kaasa vedada. Aga tegelikult oli naine jäänud koju äril silmapeal hoidma, kuid järgmine aasta lubas naise kaasa võtta oma Aasia reisile. Eks paistab, kas siis saab ta ka ainult väikese kotiga veel reisile minna.

Oma garderoobi uuendmine ei ole ka siin mingi probleem, lähed poodi ja uued shortsid, T-särgi ning plätud saab kokku 300 Bahtiga, seega kas või iga nädal võib uue varustusega ringi liikuda, kui tahtmist on.

Siin võidab see, kel surres vähem asju on:)

Füüsise hoidmine

Niisama rannas vedelemine ja ringi jalutamine tüütab ka pikapeale ära ning kuna söögid on siin väga maitsvad, siis selle arvelt ei saa ka eriti dieeti pidada, et keha vormis oleks. Seega ainuke variant on ennast ka tõsisemalt liigutada. Kuna Eestis olles käisin ikka korralikult viimased kuud jooksmas nii 4 korda nädalas 10-12 km, siis arvasin, et vorm piisavalt hea, et ka siin samamoodi jätkata. Aga kus sa sellega. Eile tegin esimese jooksu, hea et vedas 45 minutit välja aga hing oli lõpuks ikka paelaga kaelas ja särk läbimärg, see kuumus ja vedeliku kaotus ei mõju alguses hästi, keha tahab harjumist. Läbitud distantsi peale ei taha ma mõeldagi, sest tempo oli masendav, oleks mõni tigu minuga koos jooksnud, oleks ta täpiks ette ära kadunud. Mõtlesin just maratoonarite peale, kes suudavad soojades maades maratonidistantsi hullu tempoga läbida, ilma et kokku ei kuku - minu respekt neile, kõvad mehed olete. Eks pean siin jälle nullist põhimõtteliselt alustama, et vorm tagasi tuleks, kuid eks see tasub ennast kindlasti ära.

Samas on aga ka eeliseid soojas jooksmisel, esiteks ei pea üldse erilist varustust olema, piisab ainult lühikestest pükstest, sokkidest ja jooksusussidest (need peavad head olema, kuna väga kergelt hakkavad jalad niiskusega muidu hõõruma), et trenni teha. Jäävad ära soojad alusriided jne, mille selga ajamine ja pärast ära võtmine oli paraja soojenduse eest enne ja pärast jooksmist. Siin aga sellist asja pole, ning pärast jooksu maha jahtumiseks on võimalik hüpata kas merre või basseini ja pilt jälle kohe ees ning võid oma päevatoimetustega rahulikult edasi minna.

Astusin läbi ka jõusaalist, see tundus lausa paradiis võrreldes jooksmisega, kuna ruum oli konditsioneeri tõttu mõnusalt jahe ja sporditegemine sujus eriti kergelt. Samuti ei olnud ka higihaisu, mis Tallinna umbsetes spordiklubides suhteliselt tihe külaline on. Kaldungi alguses vist rohkem siseruumides sportima, et keha jõuaks harjuda troopilise kuumusega, samas on tore väljas joosta, kuna uusi kohti, mida avastada, on küll ja küll. Aga eks kõike tuleb teha tasa ja targu, nii ka sporti, et ta tervisele kahjulik ei oleks.

Sport on terviseks ja soovitan ka Teil seda teha, sest parandab enesetunnet ja annab powerit!

Päikest lumisesse Eestisse.

Feels like home!

2008. aasta novembri lõpus Phuketti külastades tabas riigi turismindust taaskord tagasilöök, mille põhjustajaks seekord kohalike streik Bangkoki lennujaamas, mis kestis üle nädala, halvates liikumise Taisse ja siit ära.

Nähes telerist halavaid inimesi, kes andsid intervjuusid, vandudes, et nad kunagi seda maad enam ei külasta ja ei soovitanud seda ka kellelegi teisele, ei tulnud mul hetkekski siinviibinuna selliseid mõtteid pähe…

Olen kogu aeg teadnud, et tulen tagasi ja tahan siin aega veeta ning kuuldes seda hädaldamist, arvasin isegi omakasupüüdlikult, et saabudes veebruaris 2009, saan valida elamispinna millise tahan ja ka selle hinnaga, mida arvasin mulle sobilik olevat.

Aga nüüd kohale jõudes näen, et kõik kohad on inimesi täis - näib, et käimasoleva majanduslanguse eest on siia võimalusel põgenenud pool Euroopat ja tegelasi teisteltki mandritelt.
Tundub, et Phuket oleks nagu Jumala enda seljatagune, kus inimestel on naeratus näol ning rahu südames - meri soe, rannad rahvast täis, söögikohad inimestest pungil ja meelelahutusvõimlused hällist hauani.

Ei oskagi midagi muud tahta - näikse uskumatuna, kui seda ise käega katsuda ei saa…
Pika jutu lõpetuseks - ise tõstsime pisut ööbimise eelarvet ning leidsime armsa korteri suure rõdu, ilusa vaate ja basseiniga oma maja katusel imekauni ranna lähedal...

Elu on ilus:)

Tõesti vajalik asi!

Avastasin tõesti vajaliku asja, mida Eestis eriti ei tundnudki. Nimelt terrassi või rõdu tõelised mõnud. Kinnisvara buumi lõppedes hakati Eestis pakkuma rõdusid ja terrasse lausa tasuta kauba peale, kuid palju neid ikka Eesti kliimas tegelikult nautida saab - vahest kõigest mõned kuud aastas, siis kui ei saja ja väga külm ei ole. Tegelikult on nad rohkem ikka jalgrataste ja muu träni hoidmise koht. Hea, kui tasuta saab, aga erilist väärtust see tegelikult ei anna, kuna kliima ei ole nende jaoks loodud.
Phuketis Kata Beachil tajun just seda, mida tegelikult rõdu või terrass pakkuda võib. Kuigi jah, olen ka Eestis terrassil istunud ja grillinud, kuid enamasti peab ikka jälgima, et tuul väga ei puhuks ja ilm ikka väga külm ei oleks. Siin aga istun hetkel kohaliku aja järgi kell 23 rõdul, olen just lõpetanud ülimaitsva õhtusöögi söömise, mis sai valmistatud just selle sama rõdu kööginurgas - väga nutikas lahendus arendaja poolt. Praegu naudin väikest veini ja muusikat ning ei ole mõtteski tuppa kolida, pigem tekib mõte, et peaks toa üldse välja üürima:). Televiisor on samuti rõdule suunatud, seega saab jälgida ka maailmas toimuvat otse vabast õhust. Rääkimata sellest, et kogu selle teksti kirjutan ma ka just rõdul, kogu IT lahendus levib ka väljaspool ruume. Teib küsimus, miks üldse toas olla.
Kahju, et Eestis sellist võimalust hetkel nautida ei saa, lugesin just internetist, et lumi segab seal teedel liiklemist, tunnen Teile tõesti kaasa. Kuid pidage vastu, suvi ei ole enam kaugel:)

Majanduslangus on positiivne!

Majanduslangusel on ka positiivseid külgi. Nimelt on lennujaamad inimestest tühjad ja seetõttu saab väga mõnusalt ja ilma järjekordades seismata reisida. Eks elus olegi nii, et see mis ühele õnn, on teisele õnnetus. Mugav on reisida küll, kuid paljudel ei ole võimalusi, sest kodused laenud-liisingud jne tahavad maksmist. Kel aga laenukirvest pea kohal ei ole ja töökoht ka olemas ning puhkust võimalik saada, siis võiks küll hetke kasutada, et muretult reisida.

Kuna lennujaamades on inimesi vähe, siis võiks eeldada, et ka lennud on tühjad, kuid võta näpust. Lend Taisse on puupüsti täis, majanduslangus ei lähe neile korda või siis löövad oma viimased säästud sirgeks. Miks ka mitte, päike ja soe vesi laadivad patareisid hästi, seega võibolla on pärast kodus seda masendavat kaamost kergem taluda. Päikesereisid selleks ju ongi.

Rääkisin lennukis ühe norrakaga, läheb samuti Phuketisse ja tervelt üheks kuuks, sõbrad on tal seal olnud juba sügisest. Tüüpiline skandinaavialik lähenemine asjale – kui ilm kodus käest läheb siis maapealsesse paradiisi ja kevadel tulevad tagasi nagu rändlinnud. Kes ei tahaks olla selline rändlind?

Ja vähe sellest, et lennukid on puupüsti täis, ka Phuketil olevad majutusasutused on rahvast tulvil, saada on ainult ilma akendeta toad. Majanduslangus missugune – inimesi on kõik kohad täis, liiklus on hullumaja, ummikud ei võimalda korralikult liigelda. Paradiisirand elab oma elu rahulikult ja õnnelikult edasi.

Palju õnne Eesti Vabariik!

Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev ja soovin selle puhul kõigile õnne ja jõudu! Tervitan ka kõiki, kes viibivad Eestist eemal ja tähistavad seda päeva üle laia maailma.

Usun, et eemal viibimine tõstab rahvustunnet inimestes rohkem kui Eestis olles, eriti praeguses keerulises majanduslikus olukorras ja poliitilises virr-varris. Nii mõnigi inimene, kes pikemat aega Eestist ära olnud ja siis tagasi tulnud, on öelnud, et näeb Eesti elu hoopis teise pilguga - Eestis murtsetakse ja tülitsetakse väga tühiste asjade pärast, mis tegelikult elus olulised ei ole. Seetõttu on tagasi tulles need inimesed hoopis rohkem rahvuslikumad ja leiavad, et Eesti on tegelikult ikka hea paik elamiseks. Seega ei saa süüdistada inimesi, kes praegusel ajal soovivad Eestist ära minna ja proovida elu välismaal. See minek ei tähenda enamasti seda, et lahkutakse igaveseks. Tegelikult tahetakse oma maailmavaadet avardada ja uusi kogemusi ning tutvusi omandada. Kui siis kord kodumaale tagasi pöördutakse, on need inimesed tunduvalt sõbralikumad ja naeratavamad ning tahaks loota, et nad suudavad oma positiivsust ka teistesse süstida, et mitte ise langeda jälle sellesse tavalisse Eesti halli ja masendavasse rutiini. See on küll raske, kuid loodetavasti mitte võimatu.

Päikest Teie kõigi südametesse!

Tere tulemast Taisse!

Tere kõigile, kes armastavad Taid ja eriti Phuketit! Siit hakkab leidma infot elust-olust seal ja vajadusel ka nõu.