2008. aasta novembri lõpus Phuketti külastades tabas riigi turismindust taaskord tagasilöök, mille põhjustajaks seekord kohalike streik Bangkoki lennujaamas, mis kestis üle nädala, halvates liikumise Taisse ja siit ära.
Nähes telerist halavaid inimesi, kes andsid intervjuusid, vandudes, et nad kunagi seda maad enam ei külasta ja ei soovitanud seda ka kellelegi teisele, ei tulnud mul hetkekski siinviibinuna selliseid mõtteid pähe…
Olen kogu aeg teadnud, et tulen tagasi ja tahan siin aega veeta ning kuuldes seda hädaldamist, arvasin isegi omakasupüüdlikult, et saabudes veebruaris 2009, saan valida elamispinna millise tahan ja ka selle hinnaga, mida arvasin mulle sobilik olevat.
Aga nüüd kohale jõudes näen, et kõik kohad on inimesi täis - näib, et käimasoleva majanduslanguse eest on siia võimalusel põgenenud pool Euroopat ja tegelasi teisteltki mandritelt.
Tundub, et Phuket oleks nagu Jumala enda seljatagune, kus inimestel on naeratus näol ning rahu südames - meri soe, rannad rahvast täis, söögikohad inimestest pungil ja meelelahutusvõimlused hällist hauani.
Ei oskagi midagi muud tahta - näikse uskumatuna, kui seda ise käega katsuda ei saa…
Pika jutu lõpetuseks - ise tõstsime pisut ööbimise eelarvet ning leidsime armsa korteri suure rõdu, ilusa vaate ja basseiniga oma maja katusel imekauni ranna lähedal...
Elu on ilus:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment