Õpi tundma kohalikke tavasid!

Aeg on vahepeal nii kiiresti lennanud, et ei ole mahti saanud midagi kirjutada. Uskumatul kombel olen osanud ennast Phuketis, mis on ju tuntud turismipiirkond, kus tavaliselt kõik puhkavad, ennast tegevusega suhteliselt ära koormata. Kogu aeg on praktiliselt mingi tegevus käsil. Täna üle pika aja sain vedeleda natukene basseini ääres ja ilusast ilmast mõnu tunda. Eks alguses ikka, kui tahad sisse elada ja uusi tuttavaid leida, tuleb olla aktiivne ning ennast tegevuses hoida. Tegelikult ei ole hullu, see mulle just meeldibki:)

Kõige toredam on aega veeta kohalike seltsis, sest tänu sellele õpid Tai Kuningriiki ning nende kultuuri ja tavasid kõige paremini tundma. Üleeilse õhtu veetsin just ühes kauni vaatega kohaliku tuttava kodus, kus sõime-jõime kohalikke toite-jooke ning rääkisime lihtsalt maast ja ilmast. Tal oli külas ka sõber Saksamaalt ning nii me kolmekesi napsuklaasi taga mõnusalt õhtu ära veetsimegi vabas õhus. Mingil hetkel hakkas ka sadama, aga seal oli selline tore katusealune, kus sai mugavalt pikali asendis kaugele üle mere paistvaid Kata ja Kata-Noi tulesid vaadata ning jälgida äikese valgeid pintslitõmbeid pimedal taevalõuendil. See oli suurepärane - jälgisime niimoodi kolmekesi vist oma paar-kolm tundi.

Samuti ajasime vahepeal ikka juttu ka. Jutt läks kuidagi juuste lõikasime peale ja selgus, et Tais ei lõigata kolmapäeviti juukseid, pidi halba õnne või miskit tooma. Juuksurisalongidki pidid sel päeval kinni olema. Ma arvan, et kusagil turistidele mõeldud suurtes kaubanduskeskustes asuvad salongid on kindlasti avatud, ei ole küll tähele pannud, et kolmapäeviti suletud on, aga võib olla ei ole osanud ka vaadata. Kuid kohalikele mõeldud juuste lõikamise kohad pidid küll kolmapäeviti suletud olema, kuna kohalikud sel päeval ennast pügada ei lase. Suureks imestuseks ütles ka see Saksa sõber, et neilgi on selline tava, kuid ainult esmaspäeviti. Ei oska kohe midagi arvata, kuna tean inimesi, kes on Saksamaal aastaid elanud, kuid midagi sellist nad maininud ei ole. Võib-olla on see jälle kohalik Saksa vana traditsioon, kuna see härra oli üle 65 aasta vana, kes seda mainis ja suurtes linnades võibolla noored seda tava enam ei jälgi. Eks selliseid traditsioone on ka Eestis, millest vanemad inimesed veel kinni peavad või vähemalt mäletavad, kuid noored ei pruugi olla neist isegi mitte kuulnud. Eks põlvkondade vahetusega need vanad tavad ununevad ja uued tulevad peale. Elu läheb ju edasi.

Kuid öeldakse ju, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – eks me kõik peame sellest oma järelduse tegema.

Palju päikest Teie südametesse!